07-01-2013, 13:40 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 07-01-2013, 14:30 PM ja muutjaks oli kalleb.)
semjorka oli teatud-tuntud paik , et seal suured ülemused ligidal siis oli seal nn ustavshina , ühesõnaga võrreldes Rizkii gorodoki raketidivisjoniga kord palju karmim , shaakaleid liikus igalpool ja palju võimalusi igasugustele dolbajoobist ohvitseridele vahele jääda-ühesõnaga veshalka
meil oli ikka kord mitmeid kordi lõdvem , kindralit nägin ainult 2-3 korral , too tuli oma tolvanitest BUNAD üksust üle vaatama , oli selline Batareja Upravlenija Natsalnika Artilerii Divizii, see asus meie kasarmu teises tiivas, üldiselt oli väga rahulik, eriti siis kui ohvitserid kadunud (peale kella 15 , laupäeval peale 11)
ka mind peitis staabiülem kunagi ära mingi prikaazi eest
tegin ühele endisele ülemusele Vana Tallinnat ja veel mingit boonust ja et divisjon kuulus ümberformeerimisele siis ei pidanud olema mingit probleemi minu teise väeossa üleviimisel kui käskkiri tuleb
käisime isegi selle tegelasega seal üksikus sidepolgus (asus üsna vaksali juures Kaliningradis) ja seal mingi polkovnik küsitles ja jäi rahule , näidati mingeid välitelefone ja raadiojaamasid -küsitles et kas tean kuidas neid parandada jne
igaljuhul pidid armee staabist käskkirja organiseerima et sealt raketsikute juurest minema saaks- käis mingi väeosa laialisaatmine ja isegi kasarmu võeti ära ning magasime terve suve spordisaalis pargi kõrval
ühesõnaga saadeti Gussevisse teise samasugusesse raketidivisjoni ning ükskord räägib hea tuttav pisar(väeosa kirjutaja, sõdur) et armee staabist tuli käskkiri minu üleviimise kohta Kaliningradi sidepolku
no kuidagi ming peideti ära ja igaljuhul mind sinna ei saadetud , niipalju siis käskirjade saatmisest
pärastpoole muidugi mõelda et võibolla oligi sedapidi parem -sai veel 3 kuud enne demblit kodus puhkuselgi käia ja kuidas seal sidepataljonis oli, kes sedagi teab , võibolla oli veel hullem veshalka
aga Kaliningradis sõjatehases tööl olles olin väeosast pidevalt kadunud ja see ei erutanud kedagi
peale äratust oli mingi zarjadka, see tuli kuidagi kaasa teha (pidid vist mingi ringi tsaipokini jooksma , ohvitserid seal ei osanenud)
ja enne razvoodi tõmbasid uttu (mõnikord käisid ka hommikusel razvoodil nägu näitamas) ja siis olid linna peal kadunud kuni kella 19-20 , kedagi eriti ei huvitanud kus olid ja mida tegid, käisime poistega zoopargis, kinos, turu peal , poodides jne
sõime ainult grazdanbski sööki(tehases jagati söögitalonge ja käisime baranka ja leivatehases naistelt süüa küsimas kui kõht tühjaks läks, ühekorra anti isegi tort) , parashat ei puutunudki seal sõdurisööklas (see must leib ajas ikka erilisi kõrvetisi- mingi eriti kole värk oli)
demblid olid muidugi püha viha täis et mind narjaadi ei pandud mitmeid kuid järjest aga ega nad saanud ka midagi ette võtta sest käsk tuli väeosa juhatuselt
uvalnenijesse ei tahtnud küll puhkepäeviti minna -niivõrd siiber oli seal linna peal kolamisest , ma arvan et tunneks isegi praegu 25 aastat hiljem seal kohad ära ja oskaks orienteeruda , Kaliningrad on ikka trammiga nii risti-põiki läbi sõidetud
meil oli ikka kord mitmeid kordi lõdvem , kindralit nägin ainult 2-3 korral , too tuli oma tolvanitest BUNAD üksust üle vaatama , oli selline Batareja Upravlenija Natsalnika Artilerii Divizii, see asus meie kasarmu teises tiivas, üldiselt oli väga rahulik, eriti siis kui ohvitserid kadunud (peale kella 15 , laupäeval peale 11)
ka mind peitis staabiülem kunagi ära mingi prikaazi eest
tegin ühele endisele ülemusele Vana Tallinnat ja veel mingit boonust ja et divisjon kuulus ümberformeerimisele siis ei pidanud olema mingit probleemi minu teise väeossa üleviimisel kui käskkiri tuleb
käisime isegi selle tegelasega seal üksikus sidepolgus (asus üsna vaksali juures Kaliningradis) ja seal mingi polkovnik küsitles ja jäi rahule , näidati mingeid välitelefone ja raadiojaamasid -küsitles et kas tean kuidas neid parandada jne
igaljuhul pidid armee staabist käskkirja organiseerima et sealt raketsikute juurest minema saaks- käis mingi väeosa laialisaatmine ja isegi kasarmu võeti ära ning magasime terve suve spordisaalis pargi kõrval
ühesõnaga saadeti Gussevisse teise samasugusesse raketidivisjoni ning ükskord räägib hea tuttav pisar(väeosa kirjutaja, sõdur) et armee staabist tuli käskkiri minu üleviimise kohta Kaliningradi sidepolku
no kuidagi ming peideti ära ja igaljuhul mind sinna ei saadetud , niipalju siis käskirjade saatmisest
pärastpoole muidugi mõelda et võibolla oligi sedapidi parem -sai veel 3 kuud enne demblit kodus puhkuselgi käia ja kuidas seal sidepataljonis oli, kes sedagi teab , võibolla oli veel hullem veshalka
aga Kaliningradis sõjatehases tööl olles olin väeosast pidevalt kadunud ja see ei erutanud kedagi
peale äratust oli mingi zarjadka, see tuli kuidagi kaasa teha (pidid vist mingi ringi tsaipokini jooksma , ohvitserid seal ei osanenud)
ja enne razvoodi tõmbasid uttu (mõnikord käisid ka hommikusel razvoodil nägu näitamas) ja siis olid linna peal kadunud kuni kella 19-20 , kedagi eriti ei huvitanud kus olid ja mida tegid, käisime poistega zoopargis, kinos, turu peal , poodides jne
sõime ainult grazdanbski sööki(tehases jagati söögitalonge ja käisime baranka ja leivatehases naistelt süüa küsimas kui kõht tühjaks läks, ühekorra anti isegi tort) , parashat ei puutunudki seal sõdurisööklas (see must leib ajas ikka erilisi kõrvetisi- mingi eriti kole värk oli)
demblid olid muidugi püha viha täis et mind narjaadi ei pandud mitmeid kuid järjest aga ega nad saanud ka midagi ette võtta sest käsk tuli väeosa juhatuselt
uvalnenijesse ei tahtnud küll puhkepäeviti minna -niivõrd siiber oli seal linna peal kolamisest , ma arvan et tunneks isegi praegu 25 aastat hiljem seal kohad ära ja oskaks orienteeruda , Kaliningrad on ikka trammiga nii risti-põiki läbi sõidetud