21-01-2013, 18:16 PM
Ma nüüd ajaviiteks püüan õigustada meie "durdomis" valitsenud korda, eriti seda osa mis pardjankasid puudutas. Selle pardjankamajandusega oli ohvitseridel tõsi taga, "dai boh" mõni loru soldat rivist välja langes, munad olid pihtide vahel paugupealt. Meil pidi iga õhtu olema välja panna kindel arv patrulle ja nad pidid kuus tundi mööda linna marssima. Kui aga mõnel klounil jalad rakkus olid ja liikumisvõimetu, kelle sa asemele paned. "Upravlenije" nõudis iga päeva kohta aruannet, kes, kus, miks ja milleks. Ja ega kindral sõdurit ei puutunud, ohvitserid said nagu tolmas. (Võin kunagi kirjutada kuidas kindralleitnant Selevjorstov kolm tundi ohvitseridele rivisammu õpetas.)
Samas oli meil nagu aamen kirikus iga nädal vähemalt üks kross garanteeritud ja ikka koos kogu kila kolaga, mida nimetati täis lahingvarustuseks. See oli hea nädal kui üks kord ainult matkal sai käidud. Ja kui sa ilma pardjankadeta selle kuus kilti läbi lippasid siis oli kindel pauk, et järgmine päev pidid kätepeal käima. Kõige kohutavamad kaotused olid noorte seas. Nende jalakesed polnud veel harjunud selle valuga ja seal sektoris oli pidevalt jamasid ja kaotusi elavjõus. Hiljem töö käigus muidugi jala nahk muutus vaata et vastupidavamaks kui kirsa. Aga see võttis aega. Sellest tulenevalt oligi ohvitseridel elu küsimus kontrollida, et kõik oleks korralikult riietatud ja kängitsetud.
Ja nagu sellest veel vähe oleks mis meie ohvitseridel pähe kargas, harvad polnud juhused kui keset päise päeva, vahel ka ööd, veeres mingi kindral meie õue peale ja andis häire. Ise nad nimetasid seda süstemaatiliseks lahingvalmiduse kontrolliks. Meile jäi muidugi arusaamatuks keda nad kartsid nii meeletult, et me ööd kui päevad pidime kohutavalt lahinguvalmis olema.
Ja ega lahinguvalmidus piirdunud kiire rivvi saamisega. Ilmtingimata oli vaja veel see kuus kilti ka otsa põrutada, siis oli alles selge kui lahinguvalmis me olime. Nüüd, kui kontrollija "upravlenijest" märkas rivis mingit lombakat ja suutis asja läbi hammustada ja tuvastada milles viga, siis pole vaja kolm korda arvata kes vastu pead sai. Alla rooduka ei võetud kedagi ette. Temale anti kõigepealt paras "sõk tõm" ja hiljem käsuliini pidi jõudis see püha tõde ka meieni. Mis tähendas aga järjekordset "dolgo i uporno" treeningut.
Samas oli meil nagu aamen kirikus iga nädal vähemalt üks kross garanteeritud ja ikka koos kogu kila kolaga, mida nimetati täis lahingvarustuseks. See oli hea nädal kui üks kord ainult matkal sai käidud. Ja kui sa ilma pardjankadeta selle kuus kilti läbi lippasid siis oli kindel pauk, et järgmine päev pidid kätepeal käima. Kõige kohutavamad kaotused olid noorte seas. Nende jalakesed polnud veel harjunud selle valuga ja seal sektoris oli pidevalt jamasid ja kaotusi elavjõus. Hiljem töö käigus muidugi jala nahk muutus vaata et vastupidavamaks kui kirsa. Aga see võttis aega. Sellest tulenevalt oligi ohvitseridel elu küsimus kontrollida, et kõik oleks korralikult riietatud ja kängitsetud.
Ja nagu sellest veel vähe oleks mis meie ohvitseridel pähe kargas, harvad polnud juhused kui keset päise päeva, vahel ka ööd, veeres mingi kindral meie õue peale ja andis häire. Ise nad nimetasid seda süstemaatiliseks lahingvalmiduse kontrolliks. Meile jäi muidugi arusaamatuks keda nad kartsid nii meeletult, et me ööd kui päevad pidime kohutavalt lahinguvalmis olema.
Ja ega lahinguvalmidus piirdunud kiire rivvi saamisega. Ilmtingimata oli vaja veel see kuus kilti ka otsa põrutada, siis oli alles selge kui lahinguvalmis me olime. Nüüd, kui kontrollija "upravlenijest" märkas rivis mingit lombakat ja suutis asja läbi hammustada ja tuvastada milles viga, siis pole vaja kolm korda arvata kes vastu pead sai. Alla rooduka ei võetud kedagi ette. Temale anti kõigepealt paras "sõk tõm" ja hiljem käsuliini pidi jõudis see püha tõde ka meieni. Mis tähendas aga järjekordset "dolgo i uporno" treeningut.