[kalleb]

Võtsid kord poisid omavoliliselt gaziku, et minna naaberkülla kohalike käsitöömeistrite käest kohapeal tarbimiseks kanget alkoholi ostma. Kui tahtsid autot vaikselt parki tagasi panna, märkas neid seltsimees kapten. Üks sõdur tunnistas vaguralt oma eksimust, teine üritas põgeneda.
Hops üle aia naaberväosa parki, aga seal on tunnimees. Meie mees jookseb ja karjub: „Ära tulista, see olen mina, Vanja!”. Püssimehel vajub mokk töllakile ja lasebki Vanja mööda. Ohvitser pole ka papist poiss, paneb sama teed järele ja karjub: „Ära tulista, ma olen ka Vanja!”. Tunnimehel jõuab korraga kohale, et ta ei tunne ju mitte kumbagi neist Vanjadest, meenub määrustik, tõmbab kuuli rauda ja käratab kapteni kõhuli kuni karauuli ülema poolt asjaolude selgitamiseni.

Lugu juhtus paar kuud enne minu saabumist, nii et kunstiliste liialduste eest ei vastuta, kontrollitud faktid on, et mõlemad jooksjad kandsid tõepoolest sama eesnime ja tunnimees ning põgeneja kohtusid järgmine kord juba garnisoni kinnimajas.

Lihtsalt näitena sellest, kuidas tekivad Lood. Mingi putukashammustus põlve peal läks teisel või kolmandal päeval nii hullusti mädanema, et kogu jalg paistetas jämedaks ja kaotas paindumisvõime. Napi kilomeetri kaugusele velskripunkti lonkamiseks kulus üle poole tunni, tee peal tuli keegi tuttav vastu, küsis nagu ikka, et oi mis juhtus, mul polnud mingit jututuju, rehmasin vaid käega, et ah, puuma hammustas. Aga Puuma oli ka ühe erilise sitapea-ohvitseri hüüdnimi. Kui kümne päeva pärast jälle omade juurde tagasi tulin, kutsus keski staabist mind kõrvale ja nõudis ausõna all kinnitamist, et minu ja selle Puuma-nimelise vaheline vastastikune vihkamine ei ole jõudnud veel reaalse füüsilise vägivalla tasandile. Sest vahepeal oli liikunud igasugu kummalisi jutte…

ega see kapten juhuslikult selline välja ei näinud?