[Daff]

Kunagi siin eespool lubasin paar rida kindralite kohta kirjutada. Nendest tegelastest kangastub vaimusilmas tavaliselt pilt kui karmidest paksudest ja medalite kihi all ägavatest vanameestest. Nii palju kui ise sai neid näha jäi küll mulje, et täitsa muhedad sellid. Tema saab olla juba see mees kes ta tegelikult on. Nemad ei pea enam ennast tõestama ja iga hinna eest oma eksistentsi õigustama, nagu väiksema kaliibri "šiškad."

Kindralleitnant Selevjorstov. Tema oli meil alaline külaline väeosas. Talle allus kogu MVD kupatus Volga-Vjatka regioonis ja teda tõega huvitas mis vägedes toimus. Ja sõdureid hoidis.
Korra trehvasime temaga platsi peal. Olime kolmekesi, kaks reameest ja üks seeru. Seeru muidugi kamandas kohe paraadsammu marss ja au andmised ja kõik servis mida ustaav ette nägi. Kindral lõpetas selle pulli kohe ära.
"Mida te siin lolli mängite, mulle pole au vaja anda, siin on tunduvalt tähtsamaid tegelasi kellele kulpi visata." ?????
Siis jooksis meil ikka täiega juhe kokku. Keda või mida ta sellega mõtles, ei tea.

Sama kindral tegi meile kevadeti riviülevaatust. Kogu pataljon oli paraadmundrites üles rivistatud ja näitasime kui kenasti me marssida oskame. Trummid põrisesid ja fanfaari puhuti nii mis kole. Meenutas kergelt Borodinoo lahingut. Keegi sõjameestest aga puterdas marssimise ajal ja tekitas pisikese segaduse rivis. Kombat lausus sellepeale paar mahlakamat sõna, mis kindrali endast täielikult välja viis. Väeosa komandor, polkovnik, pandi valveseisakusse ja loeti talle pikk moraal teemal, kuidas käituda sõduriga. Asi päädis sellega, et kogu ohvitserkond rivistati üles ja sõdurite koosseis sai kolm tundi isiklikku aega. Ja kõik need kolm tundi marssisid ohvitserid palava päikese käes nagu noorsõdurid. Ütlemata ilus vaatepilt oli.

Üks teine tegelane, kindralmajor, lühike mees, koos furaškaga pikkust meeter kuuskümmend viis. Tema külastas meie väeosa oi kui tihti, aga eraviisiliselt. Pidevalt oli tal vaja mingeid autosid remontida. Autoroodus mingi prappor oli tal isiklik lukksepp, kelle juurde need visiidid toimusid. Ja mitte ühtegi korda ei tulnud ta tagasi sama autoga, alati olid erinevad masinad.
Olime KPP-s valves ja teenistus kulges vaikselt, elu nagu lill. Mina olin "dnevalnõi po KPP", korrapidaja abi oli seersant Rõbin, lihtne maapoiss. Sõnavara koosnes tal eranditult ebatsensuursetest sõnadest. Kirjakeelest laenatud sõnu kasutas ta ainult sidesõnadeks. Mina pidin väravat avama kui selleks tekkis vajadus ja "Rõba" pidi kamandama ja olukorda kontrolli all hoidma.
Järsku laekub väravasse tumedate klaasidega Lada 2108. "Kirst", nagu neid tol korral nimetati. See aga oli seersant Rõbini arvates ülim jultumus, eraauto militaarterritooriumile sissesõitu taotlemas. Ja siis ta avaldas oma arvamust selle auto peale kõlava selga häälega, kahjuks polnud seal avalduses mitta ühtegi sõna mida kannataks siin ära tuua. Lõpetanud oma monoloogi, avanes vastuseks Lada uks ja uksevahelt hakkas paistma lai punane triip, kindrali lampassid. Rõba vaeseke oli näost valgem kui värskelt lubjatud KPP sein. Kindral ronis välja, tuli Rõba juurde, kes veel kõnevõimet tagasi polnud saanud, võttis tal ümber õlgade kinni nagu vana sõber ja hakkas hoopis vaest seerut ja tema käitumist kiitma. Kui Rõba kõnevõime tagasi sai, ütles kindral:
"Kas tahad näha kuidas polkovnikud jooksevad?"
Rõba üritas kokutades midagi vastata,aga mida , jäi arusaamatuks.
"Nüüd karju nagu ustaav ette näeb, pataljon smirna ja helista staapi"
Peale seda toimus tõeline maraton. Kombat ees ja pool staapi takkatraavi jooksid kindralit vastu võtma.
Asi kulmineerus suht ootamatus suunas. Kindral avaldas kogu staabi juuresolekul Rõbale kiitust, "blagadarju za službu i projavlennoi bditelnost."
Vot tak.