[krossifänn]

Mina aga ei saa ikka üle kividest. Mulle on alati suured kivid meeldinud. Ja mulle on alati meeldinud ka rasketehnika. Ja kui need omavahel kokku lasta, vat siis läheb müttamiseks. Oma rännakutel olen avastanud põlluservadel väga suuri rahne (need ei kvalifitseeru kõikide rändrahnude kontekstis väga suurteks, kuna teoses „Eestimaa suured kivid“ toodud määratluse kohaselt liigituvad 10-16m ümbermõõduga rahnud kohaliku tähtsusega suurteks rändrahnudeks). Kas siin pesitseb ka mõni omaaegne maaparandaja/jossimees kes oskab kommenteerida kui raskete rahnude kallale tol ajal üldse mindi? Või kuidas seda hinnati eelnevalt, et siia ajame juurija alla või siia ei aja. Olen mõne kivi juures arvutanud ka selle hinnangulise massi (laius x pikkus x kõrgus= ruumala ja siis umbes x 0,55 koefitsient kuna kivi ei ole üldjuhul perfektse tahuka kujuline) ja parimate palade puhul olen saanud tulemuseks 20-30 tonni ja rohkemgi. Suurimad eksemplarid mida kohanud olen asusid Järvamaal Jalgsema külas (kivi kõrgus umbes 2,5m, kuid ümbermõõt üle 10m) ja Varangul Lääne-Virus. Nende hiiglaste puhul tekkis põhjendatud küsimus, et mil moel need sinna põlluserva tariti. Kui kivi kaalub 30 tonni siis eeldab see vähemalt 2-3 traktori rammu. Kas keegi on silmaga sellist protsessi näinud ja oskab ehk kirjeldada kas jossid rakendati siis kuidagi trossiga järjestikku või tiriti kõrvuti ja üks lükkas veoplaadil olevat kivi tagant või mismoodi see operatsioon välja nägi? Kevadel käin taas mõned kohad läbi ja postitan mõne pildi ka suurimatest teisaldatud hiiglastest. Kahju vaid, et ei ole ühegi asjaosalise kommentaari saada, põhimöll käis ikka 70-80ndatel.

Neist maaparandajatest/jossimeestest kes 70-80ndatel seda tööd tegid on paljud juba teises ilmas. Need kes elavate kirjas sellises eas ,et ei oska või taha siin foorumis kaasa lüüa.Kahjuks nii see on ja ainus võimalus noorematel infot koguda.Lasta veteranidel pajatada.
Meenutades oma kodukandis maaparandust siis jah tohutuid kivimürakaid ikka tassiti kokku.Kõik objektil olevad väiksemad kivihunnikud ja üksikud suured veeti ühte hunnikusse.Kahjuks ei näinud ka ise kõike sest pidi koolis käima ja suvevaheajal majandis tööl et saada mõned unistuste asjad(makk,punnvõrr).
Ühest suurest kivist sel objektil maaparandajad jagu ei saanudki Maa peale ulatus sellest mürakast vaid tühine osa.Küll prooviti jossidega ja siis üritas hüdrauliline ekskavaator EO-4121 - ei midagi.Ainult mõned kriimud kivi peale.
Selline siis see kivi lahtikaevatult.
   
Kuna maa peale kivimürakas ei tahtnud tulla siis tehti teisiti.Kivi külje alla kaevati veel sügavam auk ja sinna ta uputati.Praeguseni pole igatahes nina välja pistnud
Tiba veel puudest ja juurimisest.Papplite ümber lükkamine ja välja juurimine polnud nii raske.Vanad pajujuurikad olid palju vinskemad.
Oli talutee servas sihuke pajuallee.
   
Nendest saadi jossidega jagu aga sellest kõige suuremast kahjuks pole pilti.
See oli ikka väga jäme ja haraline ning puu keskel oli justkui platvorm kuhu mahtus ikka mitu poisikest korraga.Vot see T-74-ja pilt on ka tehtud selle suure paju otsast.Kuna jossid jäid selle pajuga jänni siis tuli appi jälle see EO-4121.Ekskavaator hakkas kopaga puu harusid maha murdma ja nii ta ülevalt allapoole tulles sellest jändrikust jagu sai.Üks pilt ka sellest kopast.
   
Paar sõna ka sellest miks kopal sihuke hübriid(K-700) kabiin.Tegu olevat olnud treilerimehe tähelepanematuse/lohakusega.Nimelt olevat treilamees (lastiks siis seesama ekskavaator) sõitnud kuskilt suure puu alt läbi.Kopa kabiin aga jäi kuskile oksa taha kinni ja sai kõvasti kannatada.Kuna NL-is nende varuosadega oli teadagi mis lood siis lihtsam oli ise vanast Kirovetsi kabiinist uus putka ehitada.