[Daff]

Siis kui dispatist, ehk distsiplinaarpataljonist siin juttu tehti, magasin õige aja maha. Panen nüüd pisut hiljem siia ühe seiga, kus on näha kui õhkõrn oli see piir, millest üleastumisel võisid dispati sattuda. Ja samas , kui vähe oli vaja, et sellest pääseda.
See järgnev vahejuhtum igatahes lõi meid kõiki "kaineks", sest dispati külm hingus kuklas oli tunda enamusel meist.

Enne kui lugu ise tuleb, pisut tagamaadest mis võisid viia karistusekandmiseni distsiplinaarpataljonis.
Meie teenistus seisnes Gorki linna viies rajoonis korra tagamisega. See tähendas, et ära tuli korjata avalikust kohast joodikud, bomžid, (lühend terminist, bez opredeljonnovo mesto žitelstvo, ilma kindla elukohata), ehk kodutud, pätid ja muu ebasoovitav element, kelle viibimine avalikus kohas polnud kehtestatud moraalinormidega kooskõlas.
Nende pättide ja kodututega oli lihtne. Kutsuti välja autopatrull ja see toimetas nad ROVD-sse. Siseasjade valitsuse rajooniosakonda, seal oli juba teiste mure mida nendega tehti, meie aga saime resultatiivsuse punkte iga üleantud korrarikkuja eest.
Hoopis teine lugu oli aga joodikutega. Kui oli maaslamaja ja ennast mälukasse joonud, tehti kiire kontroll, ega raha ligi pole ja see viimane kuulus rekvireerimisele. Mees aga saadeti kainerisse ja märgiti, et on märgatavate röövimise tunnustega. Oli aga viinamees veel suuteline jalul püsima siis hakati tal ajusid komposteerima ja viidi kodanik seisundisse, kus tal hakkas hirm kõige eesootava suhtes ja et asja kuidagi siluda oli ta nõus välja käima füüri, et pääseda ekstsessidest. Kui tehing õnnestus lasti vaene patustanu minema ja hoiatati kuhu kanti pole soovitav sattuda, kus võisid teised patrullid olla. Aus mäng. Kui aga raha polnud või ei tahtnud maksta, siis ootas kainestusmaja. Kogu seda räpast tööd oli hea teha tööstusrajoonides, nagu Autotehase-, Sormovo-, ja Kanaivino rajoonis. Nižegorodski- ja Moskva rajoonis oli vaja ettevaatlik olla, seal võis kergelt sattuda mingi soliidse tüübi otsa, kes sulle hiljem palju peavalu võis tekitada.
Oli meil aga üks jefreitor Tumanov, kes oli tuntud oma ahnuse poolest ja ta ei löönud kusagil risti ette. Tema käitles kõikjal kõiki. Mis talle ka saatuslikuks sai.
Nižegorodski rajoonis, see on Gorki süda, oma tööd tehes sattus ta mingi lipsuga venna otsa kes oli üle keskmise joobes . Tema tee pidi nüüd seaduse kohaselt lõppema kainestusmajas. Kuna seltsimees Tumanov aga haistis head saaki, siis komposteeris ta vaesel tüübil ajud korralikult pehmeks ja viimane käis lagedale sada rubla, et teda kainerisse ei lohistata. Hirm oli suur, sest ta töötas parteikomitees mingi keskastme spetsialistina. Kainerikülastus aga võis tema karjäärile lõpu teha. Lõpp hea kõik hea, võiks siinkohal öelda. Aga tutkit
. Kui patustanu hommikul kaineks sai, hakkas ta asja üle juurdlema. Sada rubla oli tollel korral koristaja pooleteise kuu palk. Ja kuna mees hommikul haistis, et siin võib kaalukauss tema poole kalduda, võttis ta ette retke RUVD-sse. Siseasjade rajoonivalitsus. Siin istuvad koos aga tunduvalt suuremate pagunitega ja tugevama mõjuvõimuga tüübid kui ROVD-s. Koostöös meie pataljoni staabiga valmistati ette operatsioon “UTKA”. Kõik operatsioonid kandsid seda nime, kui oli mingi kontroll peibutusega vaja läbi viia.
Tumanovile anti sama post kus ta seda vaest parteitöötajat puistas ja seesama tüüp mängis joodikut, kes puht “juhuslikult” jooksis võmmile sülle. Kuna mõlemad tundsid üksteist ära, saadi vana tutvuse poolest kähku kaubale ja kahekümne viie rubla eest jalutas ta rahulikult edasi. Rahatäht aga oli märgistatud ja seerianumber üles märgitud.
Saja meetri pärast astusid patrullile ligi erariides kriminaaljälituse töötajad ja nüüd pisteti juba miilits patrullauto “kliendiruumi”.
Veel korra sai ahnus saatuslikuks selles loos. Selle asemel et see õnnetu kahekümne viiene ära kaotada ja kuskilt pilust välja visata, olid ju need patrullautod hõredad nagu pirrukorv, peitis ta selle oma kirsa voodri vahele, kuhu oli juba varem millegipärast tehtud sisselõige.
Peale põhjalikku läbiotsimist olid vankumatud süütõendid laual ja kohtukeiss algas.
Esmalt oli eeluurimine, mis kestis kaks kuud ja siis tuli näidiskohtumõistmine meie pataljonis. Peale süüdistuse ettelugemist tehti teatavaks kohtuotsus:
Kaks ja pool aastat distsiplinaarpataljoni!!!
Peale viimaseid sõnu oli saalis selline vaikus, et käekellade tiksumine oli kuulda. Sõjaväeprokuratuuri esindaja, kes oli kohtuniku rollis, peale minutilist pausi jätkas aga kõigi imestuseks juttu. Umbes nii...

...Võttes aga arvesse süüaluse puhtsüdamlikku ülestunnistust ja igakülgset osutatud abi juurdluse läbiviimisele, kuulub kohtuotsusest kandmisele kaks ja pool kuud kartserit, ehk üksikkongi ja ülejäänud karistusaeg tuleb kanda tingimisi. Samuti kuulub sõjaväekohustusest eemaloldud aeg, neli ja pool kuud peale vanglast vabanemist järele teenimisele.