[Mossemees]

Olgem ausad, nõukaajal oli tavalisel inimesel tunduvalt lihtsam väikest äri ajada, tohutut bürokraatiat ja euronõudeid tol ajal risti-põiki jalus polnud. Minul näiteks vanaisa kasvatas kurke ja hapendas neid, siis laaditi tünnid autole (ma ei teagi, kuidas ja kust see veomasin välja aeti, aga kusagilt see igatahes saadi) ja viidi Leningradi turule. Aasta oli tol korral, muideks, 1950 või 1951. Saadud raha eest ostis ta sealtsamast Leningradist mootorratta ja raadio. Ja ei pidanud need kurgid olema marutaudi vastu vaktsineeritud, samuti ei nõutud aiamaa äärde seitset kraanikaussi. Oli puhtalt müüja enda huvides, et kaup oleks kvaliteetne. Kodus peeti lehma ja viidi piim meiereisse (ja hoolimata käsitsi lüpsmisest ei surnud maha keegi, kes seda piima jõi), tööl käidi ka. Hilisemal ajal, kaheksakümnendatel, oli elu samuti kuidagi hoopis stressivabam kui praegu. Käidi naabritel ja töökaaslastel soolaleivapidudel ja sünnipäevadel, puudus selline julm üksteisele iga hinna eest "ära panemise" mentaliteet. Ja kuigi poest justkui midagi saada polnud, olid peolauad alati hea ja parema kraami all lookas.