[Mossemees]

Suurfarme võib muidugi olla efektiivsem majandada, kuid väikeriigis (mis pealegi asub sellises geopoliitilises kohas) ei maksaks kõike ainult majanduse aspektist võtta. Väga oluline teema on ju tegelikult ka riigikaitse. NATO "vihmavari" ja artikkel 5 näevad paberil küll kenad välja, kuid kui hea see "vihmavari" tegelikult on, ei saa me enne teada kui "sadama" hakkab. Eesti peamiseks sõjaliseks heidutuseks potentsiaalsele vaenlasele on ikkagi sissisõda e. see, kui üle piiri marssival vastasel tehakse elu võimalikult stressirohkeks ja ebamugavaks. Kaotusi elavjõus ehk teab kui palju polekski, kuid kunagi ei teaks kindel olla, missugune põõsas võib tina sülitada. Täpselt nagu peale viimast suurt sõda, kui veel 10 aastat peale lahingtegevuse lõppu vähegi kõvema kraadiga punased üksinda eriti metsa vahele kolama ei kippunud. Teadagi, miks . Ent nood, kes metsas olid, vajasid ju toitu, riideid, ravimeid ja sadat muud asja ja ennekõike infot, et kas on kuuldud, kas on nähtud... Tänu väiketaludele sai selline nähtus üldse eksisteerida. Teadaolevalt viimane metsavend Johannes Lillenurm suri 1980. aastal 72 aastasena vaba mehena loomulikku surma. Kas tänapäeval oleks midagi taolist võimalik? Ei oleks! Riik, mis omal ajal suutis ära toita pool Venemaad, ei suudaks täna oma rahva toitmisegagi hakkama saada. Poleks ka metsas redutaval sissil enam kusagilt süüa küsida. Osa talusid on üldse tühjad, mõnes hingitseb üksik pensionär või hädapärast sots. abi ja heal juhul miinimumpalka saav, riigi peale tige ja solvunud pere. Mis abi neilt loota? Selliseid keskmiselt normaalsel järjel, ennast oma tegevusega ära majandavaid talusid peaaegu polegi. Seega on selle priiuse põlistamisega nagu kangema kraami kulistamisega - kui seda suure hurraaga ja mõõdutundetult, homsele mõtlemata teha, on pärast väääga paha.