01-04-2013, 12:54 PM
Ei jäänud süda rahu, piilusin paagi avast sisse ja mis ma näen - rõngas ei ole veel päris alla jõudnud! Oli kleepunud seina külge, kus gravitatsioon ei suutnud veel hõõrdejõust jagu saada. Kümne sekundiga leidsin oma ammuse abimehe - jalgrattakodara. Sellel on juba sünnist saati selline vahva konks otsas ja on mind varemgi erinevatest hädaolukordadest välja aidanud. Garaazis oli aga külm, näpud kohmetud ja erutus pani kergelt käed värisema. Igatahes kukkus see kodar mu näppude vahelt klõbinal paaki. Ma tean küll, et ta pumpa ei pääse, aga kas ta bensiinitaseme ujuki vahele ei saa kogemata minna? Noh, nii, et osuti näitab küll, aga mina jään öösel kell kolm kuskile pärapõrgu levivabale metsavahele, paak tühi?
Tarkus ei tule alati aastatega, mõnikord tulevad aastad üksi ka.