[mlsluik]

Turvas. Mis me teame turbast?
Tubasood moodustavad üle 20% ning maardlad pea 10% Eesti territooriumist.
Turbavarudelt on Eesti kümne rikkama riigi hulgas, viimase 80a jooksul on Eestis kaevandatud ca 80 miljonit tonni turvast mis on 3% kogu eesti turbavarudest. Sellise tempoga jätkub turbavarusid järgnevaks 950 aastaks. (Ka kivisüsi on sisuliselt turvas, seda küll pressitud kujul)
Ühesõnaga, turbatööstusel on eestis tulevikku ning tegemist on kiirelt areneva tööstusharuga mis omab kindlat kohta meie riigi majanduses, pakkudes tööd tuhandetele inimestele. Selleks et näha tulevikku on kõigepeal vaja tunda minevikku, seda püüan siin teemas teieni ka tuua.

Neile, keda see teema rohkem huvitab, soovitan soetada kaks väga head teemakohast raamatud.

"Eesti turbatööstuse ajalugu" ("History of the estonian peat industry")
Raamatud on 260 lehekülge huvitavad materjali ja pilte, lisaks on kaasas DVD helimaterjali ja piltidega
Koostajad: Toomas Kään ja Erki Niitlaan
Autorid: Uno Trumm ja Väinu Rozental
Kirjastaja: In Nomine Oü

"Viisteist aastat EESTI TURBALIITU" ("Fifteen years of the Estonian Peat Association")
150 lehekülge harivat materjali.
Toimetanud: Jaanus Paal, Tiit Saarmets, Rein Thomson, Rein Ramst.
Trükk: Vali Press Oü

   


Head tööriistad, tugev väljaõpetatud tööjõud ja
soodsad ilmastikutingimused hõlbustavad
märkimisväärselt turbaettevõtte tööd.
(Adolph Friedrich Bode)

Sama tsitaadiga alustati ka Eesti turbatööstuse ajalugu kirjendavat raamatud. Puhas tõde kõigile.

Turba kasutamise algus Eestis

Esimesed kirjalikud andmed turba kasutamisest Eestis pärinevat juba 17. sajandist, kuid selle laiemast levikust saab rääkida alles 18. sajandi lõpukümnenditest alates 1777. aastal välja antud raamatus “Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland” räägib August Wilhelm Hupel turbast kui kütteainest, mida paljud mõisad oma rehtedes ja viinaköökides kasutavad. See olla just viimastel aastatel algust saanud ning järgnevatel aastatel levib ilmselt veelgi. Turba kasutamisest räägib ta möödaminnes ka oma mõisade ökonoomikat lahkavas töös, kus soovitab kasutada turvast sõnnikuga segatult mulla viljakuse tõstmiseks ning küttepuidu vajaduse vähendamise eesmärgil reheahjude ja viinaköökide kütteks.
Sellest, et mõisades turvast kasutati annab tunnistust ka 14. juulil 1789.
aastal Vana-Vigala majoraathärra Berend Johann Uexkülli välja antud Vigala õigus, tema mõisa territooriumil kehtinud õiguslike normide kogu, milles on mainitud ka igal aastal ümbervalitavat ametimeest nimega mättakubjas (mettakubjas = Torf-Aufseher), kelle ülesandeks oli mättaaukude järelevalve, kuna turbamättaid tarvitati seal rohkesti kütteks.
19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses, mil mõisades kõigiks vajalikeks töödeks moonakaid kasutati, töötasid mõisades, kus rabast enda tarbeks labidaga nii kütte- kui ka alusturvast lõigati, lihtsamatel töödel nn jalamoonakad.


Labidaturvas – vanim turbatootmissaadus

Õhkkuivatatud turba valmistamiseks lõigati turvas rabast esialgu käsitsi,
aga 19. sajandi keskpaigast juba ka turbalõikusmasinatega, ning kuivatati
seejärel õhu käes ilma, et teda oleks eelnevalt mehhaaniliselt töödeldud.
Turba käsitsi lõikamisest Eesti- ja Liivimaal 19. sajandi alguses ning selleks
kasutatavatest tööriistadest saab hea ülevaate Adolph Friedrich Bode
(1806–1861) turbatootmist käsitlevatest töödest.

Käsitsi turbalõikamist kirjeldas 1902. aastal ajaleht Postimees nõnda
(ilmselt ei toimunud see teisiti ka sada aastat varem):

Turwaste lõikamine algab pärast tõuwilja mahategemist. Turbalõikaja
seisab hommikust õhtuni põlwini mudases wees. Tema särgikäised on
küünarnukini üles kääritud ja halja labidaga tõstab ta turba turba järele
kaldale, kust naesed ja tüdrukud neid kuiwale maale kärutawad ja kikki
kuiwama seawad. See on märg, must ja raske töö. Igaüks on rõõmus, kui
turbahauale selga tohib pöörda. Seda tehtakse siis, kui arwatakse, et aastane küti osa kikkis seisab. On kewadene päikene ja tuul turbastele koorukese ümber kuiwatanud, siis ei leota wihmahood mitte neid kergesti
ära; aga kestab wihmasadu kaua, siis on inimestel küttega wilets lugu...

Labidaturvas kujutas endast turbalasundist vastava turbalabidaga lõigatud, töötlemata ning looduslikult kuivatatud turbapätse, mida iseloomustasid suhteliselt madal mahukaal, kerge taasniiskumisvõime vihma puhul ja rabedus, mis ühtlasi raskendas tema transportimist, eriti kauge maa taha.
Olulisteks turba kvaliteedinäitajateks on tema vee- ja tuhasisaldus. Harilik õhkkuiv labidaturvas sisaldas tavaliselt 25–30% niiskust, kusjuures tema niiskusesisaldus langes ainult väga soodsate ilmastikutingimuste puhul alla 25%. Tuha sisaldus labidaturbas, mida kasutati kodus, võis ulatuda isegi kuni 30%, kuid müügiks mõeldud turbas ei tohiks tuha sisaldus tõusta üle 10%. Mida väiksem oli turba vee- ja tuhasisaldus
ning suurem lagunemisaste ja tihedus, seda suurem oli turba kütteväärtus.
Labidaturbal on ka häid omadusi, selle valmistamiseks pole vaja erilist
sisseseadet, kalleid masinaid ega suurt kapitali piisab ainult lihtsast labidast.
Labidaturba valmistamiseks sobib igasugune raba, ka selline, kus turbakihit
eriti sügav pole. Paljudel juhtudel on puuda labidaturba valmistamine
odavam kui puuda pressturba valmistamine.
Seetõttu hakati labidaturvast kasutama ka tööstuslikul otstarbel. Nii
rajas Georg Eggers 1840. aastate alguses Lasnamäe veerule Hundikuristikku uut tüüpi Klauseri lubjaahju, mis oli turbaga köetav. Seoses sellega sai
G. Eggers Tallinna linnalt pikaajalisele, 30-aastasele rendile Sõjamäe (Ülemiste)
rabasse Peterburisse viiva maantee lähistele rajatud turbakarjääri.

TURBALABIDAS
   

Antud artikkel pärineb raamatust "Eesti turbatööstuse ajalugu". Keda see teema rohkem huvitab, siis parematest raamutupoodidest leiate need kaks eelpool mainitud raamatut

Järgmine postitus läheb huvitavamaks ning räägib mehhaniseeritud kütteturba tootmisest.

Seniks ilusat kevade jätku!
ksf Mlsluik