[mlsluik]

2. Mehhaniseeritud kütteturba tootmine

Pressturba tootmisprotsess

Pressturba tootmise põhimõtted olid tuntud juba 1772. aastal, mil neid kirjeldas sakslane Johann Friedrich von Pfeiffer. Sellest ajast peale on üritatud valmistada masinaid, mis pressturba tootmise võimalikuks teeksid.
Masinturba valmistamine, mille puhul käsitsi või masinaga lõigatud turvas
töödeldi mehhaaniliselt masinate abil ning kuivatati seejärel õhu käes,
sai alguse 1860. aastatel. Masinturvast sai valmistada kahel moel. Ühel puhul lisati purustatud turbamassile pressimise ajal säärases koguses vett, et masinast väljuv turvas muutus pulbriks, mis juhiti vastavatesse vormidesse. Teisel puhul pressiti eelnevalt purustatud turvas vett lisamata sellisesse olekusse, et temast sai lõigata soovitud suurusega turbapätse vorme kasutamata. Sel moel valmistatud turvast nimetati pressturbaks.
Pressturba eelisteks labidaturba ees oli, et seda sai valmistada ilma sood
kuivendamata, see oli labidaturbast umbes kaks korda tihedam ning seetõttu vedamiseks soodsam, ei niiskunud uuesti ka vihmasaju ajal ning nõudis kuivatamisplatsil vähem ruumi. Turbapressis segati erinevatest rabakihtidest väljalõigatud turvas ühtlaseks massiks, mis tagas pressturbale enam-vähem ühesuguse kütteväärtuse. Pressturba kadu transportimisel oli 0,31%, labidaturbal 3,5%, seega pudenes pressturvas labidaturbast oluliselt vähem ning oli tunduvalt raskem. Üks kantsüld labidaturvast kaalus
150–180 puuda, samal ajal kui kantsüld pressturvast kaalus 240-260 puuda.
Tööviljakus pressturbatootmisel oli oluliselt suurem kui labidaturba väljalõikamisel ning nõudis töölistelt vähem vilumust. Tunni ajaga lõikas vilunud turbalõikaja 6 puuda turvast, samal ajal kui turbavabriku tööline valmistas 18 puuda pressturvast. Ka pressturba olulisemad näitajad olid vee- ja tuhasisaldus. Vähim veesisaldus, mida Eesti kliimas on õnnestunud saavutada, oli 10%, seda aga varasuvel, mais või juunis toodetuna ning väga soodsate ilmastikuolude korral.
Tavapärane veesisaldus Eesti oludes on 20–25%, mis on omane juulis
lõigatud turbale. Augustis lõigatud turvas võib sisaldada aga isegi kuni 50% vett, mis muudab selle äärmiselt ebakvaliteetseks. Seetõttu turvast tavaliselt augustis enam ei lõigata, vaid ainult kuivatakse.
Turbatootmise protsess jagunes mõlema meetodi puhul neljaks sarnaseks
osaks: 1) toorturba kaevandamine ja transport masinani; 2) turba mehhaaniline töötlemine masinaga; 3) transport kuivatusväljakule ja ladustamine; 4) kuivatamine.
Selline tootmisprotsess oli omane kütteturbatootmisele. Esimesed kirjeldatud moel töötavad turbavabrikud rajati Eestis endise Liivimaa kubermangu territooriumil juba 1860. aastatel. Otsa tegi lahti 1860. aasta suvel avatud Sindi (Zintenhof) vabrik, kus pressturvast toodeti vett lisamata,
ülejärgmisel aastal lisandus Karula (Carolen) Viljandi lähedal, kus toodeti
pressturvast vee lisamisega.
Kuna enamik tolleaegseid turbarabasid kuulus mõisadele, tegutseski
suurem osa mainitavaid pressturbavabrikuid, aga ka alusturbavabrikuid
mõisade turbarabades.


Sindi turbavabrik

1861. aasta jaanuaris teatati nädalalehes Das Inland, et suvel alustatakse
peakonsul Wöhrmannile müüdud Sindi kroonumõisas, mille territooriumilt
kõrgekvaliteedilist turvast on leitud, selle kaevandamist välismaiste
turbakaevandamise masinate abil.
See Eesti ja väidetavalt ka Euroopa esimene mehhaniseeritud turbatööstus
asus aktsiaseltsile Wöhrmann ja poeg kuuluvas turbarabas, kus pressturba
tootmiseks kasutati kahte Berliini lähedal Rixdorfis asuvas Carl Schlickeyseni
masinatehases valmistatud turbapressi. Sindi turbarabas kasutatud
pressid olid esialgselt konstrueeritud savi purustamiseks ja tellisepressideks,
kuid katsetused näitasid nende sobivust ka turba pressimiseks. Nagu eespool
toodud uudisnupp teatas, algas turba kaevandamine 1861. aasta suvel.
Ettevalmistustööd ja katsetused sobiva tehnika väljatöötamiseks olid
alanud aga juba aastail 1858–1859. Vabrik kahe turbapressi, lokomobiili vagonettide ja muuga ehitati 1860. aastal ning juba sama aasta suvel pidi vabrik
andma ka oma esimese toodangu.
Sindi rabas turbapressi kasutamist katsetanud mäemeister Wilhelm Leo
kirjeldas oma ettevõtmise tulemustest pikemalt 1861. aasta alguses mäemeeste
erialaajakirjas Allgemeinen berg- und hüttenmännischen Zeitung,
milles ilmunud artikkel avaldati ka teistes tehnikaalastes ajakirjades. Artikkel
ilmus samuti Liivimaa kubermanguvalitsuse ametlikke teateid edastava
ajalehe Livländische Gouvernements-Zeitung aprilli lõpu ja mai alguse
numbris.
Artiklis andis W. Leo ülevaate Sindi turbarabas kasutatud Schlickeyseni
turbapressi tööpõhimõttest ning sellega saavutatud tulemustest. Seega võib
Eesti esimese mehhaniseeritud turbatööstuse algusaastaks lugeda 1860,
mitte aga 1861, nagu seda tavaliselt tehakse.
W. Leo kirjelduse järgi asus Sindi turbavabrik, milles ta Schlickeyseni
turbapressidega tootmist alustas, kuueverstase ümbermõõduga rabas,
mis paiknes laevatatavast Pärnu jõest 15 minuti tee kaugusel. Kiudturbast
koosneva turbakihi paksus rabas oli 16 jalga.
Nagu öeldud töötas rabas kaks Schlickeyseni turbapressi nr 6, mille
jõuallikaks oli üks 12-hobujõuline lokomotiiv. Töödeldav turbakiht pöörati
adraga ümber ning äestati sõltuvalt ilmastikuoludest vähemalt üks kord
läbi. Selliselt ette valmistatud õhkkuiv turvas laaditi vagonettidesse, veeti
nendega masina juurde ja kallati elevaatorile, mis viis selle turbapressi punkrisse.
Punkrist läks turvas purustisse. Sindi turbakarjääris algselt töötanud
Schlickeyseni turbapressid nr 6 olid vertikaalse purustiga. Purustatud
turbamass pressiti kokku ning masinast väljuv turbalint lõigati tükkideks,
mis seejärel kuivatusruumi veeti. Lisaks masinatele töötas rabas 4 hobust ja 26 töölist, kes tootsid 60 000 turbapätsi (210–215 m3) päevas. Tööliste
hulgas oli üks masinist, kes hooldas turbapresse ja lokomotiivi ning ülejäänutest
pool võisid olla naised. Kaheksa turbatüki maht oli üks kuupjalg.
1200 turbapätsi maksis ühe hõberubla ning oli 2/3 võrra odavam kui sarnast kütteväärtust omav 1 kuupsüld männi küttepuid, mis maksis 3 hõberubla.
Pressturvas oli masinas kokku pressitud ning purunemiskindel, seetõttu
oli seda hõlpsam transportida, samuti talus ta niiskust tunduvalt paremini
kui labidaturvas ega märgunud uuesti ka vihmasajus, tema kütteväärtus
oli oluliselt suurem ning seetõttu laiem ka kasutusvaldkond. W. Leo arvates
sobis pressturvast kasutada nii vedurite kui ka aurulaevade kateldes,
rauasulatus-, klaasipõletus-, portselanipõletusahjudes jne.
Rahvusvahelise Kölni Põllumajandusnäituse kataloogi järgi töötas 1865.
aastal Sindi turbakarjääris nelja lokomobiili jõul neli turbamasinat, mis tootsid
kokku 150 000 – 160 000 turbapätsi ehk üle 500 m3 päevas, sellise koguse
kütteväärtus vastas 94 sülla küttepuude omale. Näitusele esitatud pressturba
näidiste kütteväärtust võrreldakse kataloogis kasepuude omaga, kusjuures
väidetakse, et 100 kuupjala pressturba (1600 turbapätsi) kütteväärtus
võrdub 171½ kuupjala kuivade kasepuude omaga. Turbapätside kvaliteedile
viitab teade, et tuha sisaldus turbas on madal. Töö Sindi turbakarjääris
toimus vana ehk juuliuse kalendri järgi mai algusest kuni augusti lõpuni,
uue ehk gregooriuse kalendri järgi mai keskpaigast kuni septembri keskpaigani.
Selle ajaga toodeti sõltuvalt ilmastikust 12–15 miljonit turbapätsi.
1868. aastal kirjeldas Sindi turbavabrikut ja selle tootmisprotsessi Otto
von Parrot, kelle teatel vabrikus kasutati endiselt sinna 1860. aastal paigutatud
vertikaalseid Schlickeyseni turbapresse. Vabrik oli jagatud neljaks osakonnaks,
millest igaühte kuulus turbapress, turbakarjäär, rööbastee karjäärist
pressini ning pressi käivitav lokomobiil. Viimaseid oli kolm, seega käivitas
üks lokomobiil kahte masinat. Turbapresside ja lokomobiilide kaitsmiseks ilmastiku mõju eest olid neile ehitatud varjualused. Kõige suurema
lokomobiili võimsus oli 18 hj, seda kasutatigi kahe pressi käivitamiseks ning
ühtlasi ka vagonettide vedamiseks karjäärist presside juurde. Väiksematest
lokomobiilidest oli üks võimsusega 6 hj, teine võimsusega 8 hj. Nende
jõust vagonettide vedamiseks ei piisanud, seetõttu kasutati selleks ülejäänud
kahe turbapressi juures hobuseid. Lokomobiilide kütteks kasutati samuti
eranditult ainult turvast. Toorturvast laadis iga pressi jaoks vagonettidesse
neli meestöölist, pressi juures tühjendas vagonette neli naistöölist.
Rööbastee oli kergehitus, mida oli vajadusel võimalik kiiresti ja kerge
vaevaga teise kohta paigutada. Tavaliselt tuli seda teha 1–2 korda hooaja
jooksul. Rööpad olid puidust, nende pinnale oli tugevduseks kinnitatud
poole tolli paksune ja kahe tolli laiune metalliriba. Vagonett koosnes kastist,
mis oli kinnitatud telgedele, mille külge kinnitusid rattad.
Pressi läbinud turbamass väljus sealt lindina kahe pressi vastaskülgedel
paikneva ava kaudu, voolates selle alla pandud lauale. Kui lint oli laua
täispikkuses täitnud, lõigati see läbi ning tõsteti vagonetile, turbalindi alla
paigutati aga uus laud. Sellega tegeles pressi kummalgi küljel üks tööline.
Lauad turbalindiga tõsteti spetsiaalsetele ilma kastita kahekordsetele vagonettidele
ning veeti kuivatusplatsile, kus nad tihedasti üksteise kõrvale
asetatult kuivama jäeti. Ühe tunni jooksul veeti niiviisi kuivamisplatsile ühe
pressi juurest umbes 80 vagonetitäit, ehk 4800 turbapätsi. Kuna tööpäev
vabrikus algas kell 4 hommikul ja lõppes kell 21, ainult kahetunnise söömavahega,
toodeti 15 töötunniga kokku 72 000 turbapätsi päevas. See kogus
oli muidugi maksimum, mis saavutati ainult suve kõige pikematel päevadel
soodsate ilmastikuolude ning tööseisakute puudumise korral. Valge aja lühenemisel
ning kehvemate ilmastikuolude ja tööseisakute tõttu oli tavapärane
keskmine päevatoodang ühe pressi kohta 50 000 – 55 000 turbapätsi.
Olenevalt ilmastikust kuivasid turbapätsid aluslaudadel 3–6 päeva, kuni
nende pind oli muutunud piisavalt kõvaks, et laualt maha võtta ning väiksemates
kuhjades 6–8 kaupa kuivama panna. Kuhjad tuli aeg-ajalt ümber
laduda ning pätsid ümber pöörata, et need igast küljest korralikult kuivaksid.
Paarinädalase kuivamise järel laoti turbapätsid suurtesse aunadesse,
mis olid 3–4 jalga kõrged ning enam-vähem sama laiad. Seal kuivas turvas
järele, kuid vajadusel võis seda kohe ka küttematerjalina kasutusele võtta.
Sindi turbavabrikus valmistatud turbapätsid olid kuivanult neli tolli
laiad, kaks tolli paksud ning keskmiselt 5–6½ tolli pikad Aeg-ajalt tulnud
ette 4½ tollise, aga ka 7–8 tollise pikkusega turbapätse.


Karula turbavabrik

Sindi turbatööstus ei jäänud ainsaks omasuguseks. Juba 1862. aastal asutas
Th. von Helmersen Uue-Võidu mõisa (Neu-Woidoma) maale Karula
turbatööstuse.
Karula raba turbakarjäär paiknes poolkuu kujuliselt ümber kindlama
maa-ala, millel paiknesid varikatuste all asuvad turbamasinad ja neid käivitavad
8 hj lokomobiilid. Karjäärist kulgesid masinate juurde rööbasteed.
Sellel liikusid hobujõul 12 suurt vagonetti, millega turvas karjäärist masinate juurde veeti. Vagonettidest kallutati turvas transportöörilindile, mis
viis selle masinasse. Masinas peenestatud turbamassile lisati peenestamise
ajal samas lähedal asuvast reservuaarist välja pumbatud vett. Pumba pani
sealjuures tööle sama lokomotiiv, mis käitas turbamasinat.
Segamisel saadud pulp veeti vagonettidega mööda rööbasteed vormimisplatsile,
kus kallati vormidesse. Igast vormist sai 14 turbapätsi, mis olid 13
tolli pikad, 4 tolli laiad ning 3 tolli paksud. Kuivades turbapätside mõõtmed
kahanesid ning lõpuks oli pätsid umbes 8–9 tolli pikad, 2½ tolli laiad ning
2 tolli paksud. Pärast mõnepäevast kuivamist laoti turbapätsid 30 kaupa
kikki ning seejärel veeti sõltuvalt ilmastikuoludest turbakuuridesse hea ilma
puhul 2–3 nädala pärast, halvema ilma puhul 3–5 nädala pärast. Selleks ajaks
oli turbapätside veesisaldus kahanenud isegi kuni 18%-ni.
Selleks, et turvas sügise alguseks korralikult ära kuivaks, lõpetati turbapätside
tootmine tavaliselt juuli lõpus. Kui turvas ei saanud piisavalt kuivada
ning veesisaldus turbapätsis jäi kõrgeks, külmus see talvel läbi ning
kaotas pärast ülessulamist suure osa oma kütteväärtusest. Masina tootmisvõimsuseks
Karula turbavabrikus oli umbes 3 000 000 turbapätsi hooaja
jooksul, tuhande turbapätsi hinnaks kujunes 1 rubla 80 kopikat hõbedat,
mis kokku tegi 5400 hõberubla.
1878. ja 1879. aastal avaldasid ajalehed Eesti Postimees ja Sakala kuulutusi,
kus otsiti tööjõudu Viljandi lähedale Karula turbavabrikusse. Tööhooaeg
algas 23. aprillil, tööle oodati 25–30 töölist nii mehi, naisi kui ka poisse.
1880. aastal kurtis W. Knersch nädalalehes Baltische Wochenschrift,
et turvas pole siiani suutnud küttepuid kütteturult välja tõrjuda. Vaatamata
sellele, et Viljandi lähistel on aastaid töötanud Karula turbavabrik, pole
toimunud küttepuude hinnalangust. Olukord on täiesti vastupidine, ajavahemikus
1873–1879 on küttepuude hind hoopis 65% tõusnud. Probleem
seisnevat selles, et kütteturvas olevat puudega võrreldes endiselt liiga kallis,
mis olla põhjustatud selle liiga kallist omahinnast, mis omakorda sõltuvat
liiga kõrgetest tootmiskuludest. Pealegi polevat kohalikud tarbijad
turbakütte kui uudse asjaga veel harjunud.
Eesti- ja Liivimaad väisanud Vene sooharimise ja kultuurheinamaade
harimise spetsialistide ekskursioonist osavõtjad kirjeldasid 1914. aastal ka
Karula turbavabrikut, kus nende sõnul kaevandati turvast käsitsi ning veeti
vagonettidega aurujõul töötava pressi juurde, mis pressis turba lindiks, millest
lõigati avamaal kuivatamiseks, aunatamiseks ja transportimiseks sobiliku
suurusega turbapätsid. Seega oli tootmistehnoloogia Karula rabas endisaegsega
võrreldes aja jooksul muutunud.


Luunja turbavabrik

Luunja mõisa (Lunia) turbaraba asus kaks versta mõisast, Kavastusse
(Kawast) viiva tee ja Emajõe vahelisel alal, jõe vasakul kaldal. Varakevadel
ujutas üle kallaste tõusev jõgi raba üle ning turbakarjäärist pidi vee pumpadega
välja pumpama. Tegemist oli madalsooga, mille turbas esines hästi
säilinud tammetüvesid. Turbatööstus asus raba lääneosas, raba idaosa oli
kaetud põõsastikuga. Artiklist ei selgu, milliseid turbamasinaid ja kui suurel
hulgal ning milliste jõuallikate abil töötas, kuid masinaga valmistatud
turbapäts oli 22 cm pikk, 7 cm lai ja 5,5 cm kõrge, selle ruumala oli umbes 815 cm3 ja kaal 870 grammi. Turbapäts oli nii kõva, et seda polnud võimalik
käega murda.
Luunja rabast pärit turvast uurisid ja analüüsisid aastatel 1865 ja 1868
keemikud professor Carl Friedrich Schmidt ja keemiaüliõpilane von Schamarin,
kelle uuringud näitasid, et Luunja turbavabriku pressturba näol oli
tegemist kõrgekvaliteedilise küttematerjaliga. Katsed näitasid, et Luunja
turbast on võimalik ka gaasi toota, kusjuures sõltuvalt turba kvaliteedist
võis ühest puudast turbast saada 5560 kuni 6665 kuupjalga gaasi.
Tartu Ülikooli teadlaste kõrval uuriti turvast ka Riia Polütehnilises Instituudis.
1881. aastal avaldas nädalaleht Baltische Wochenschrift Riia Polütehnilise
Instituudi uurimisjaama juhataja professor G. Thomase artikli,
kus viimane palus turbarabade ja -tootmisettevõtete omanikke saata oma
laborisse teadusliku uurimise otstarbel turbaproove ning teatas, milliseid
andmeid analüüside läbiviimiseks vajatakse. Need olid asjaomase turba leiukoht,
proovi võtmise sügavus, raba suurus ja turbakihi paksus, turba kasutamise
eesmärk, kas tegu on masina- või käsitsilõigatud turbaga ning millist
masinat on pressturba puhul kasutatud.


Kütteturba kasutamine raudteel

1860. aastatel olevat Tartu ümbruses tehtud katseid labidaturba kasutamiseks
raudtee vedurite kütmisel, kuid tulemuste kohta puuduvad kindlad
andmed.
1877. aasta novembris tegi Carl Friedrich Schmidt 30 versta Tartust põhja
pool (7 versta Tabivere jaamast) asuva Liiva (Liwa) turbavabriku silindrikujuliste
turbapätside vee- ja tuhasisalduse uuringu, mille tellis Tartu-Tapa
raudteeliini järelvalveinspektor insener de Gay. Uurimiseks toodi laboratooriumi
viisteist eri kohast võetud silindrikujulist turbapätsi Liiva turbavabriku
1 m kõrgusest aunast. Turbapätside pikkus oli 30–34 cm, diameeter
8–9 cm, kaal 1–1,2 kg. Uuringust selgus, et turbapätside keskmine veesisaldus
oli 29,51%, kusjuures pätsi pinnal keskmiselt ainult 19,50% ja keskel 35,86%, tuhasisaldus keskmiselt 6,872%. Turba kütteväärtuseks mõõdeti
20% veesisalduse puhul 3793 kalorit, mis ületas samasuguse veesisaldusega
kuusepuu (3456,1 kalorit) ja kasepuu (3492,2 kalorit) kütteväärtuse.
Samalaadseid katseid Liiva turba veesisalduse uurimiseks tegi ta ka 1879.
aasta oktoobris, mil uurimisobjektideks oli kaks 1878. aastast pärit turbasilindrit,
mis olid seisnud aasta aunas vabas õhus, kaks 1878. aasta silindrit,
mis olid seisnud turbakuuris ja kaks silindrit 1879. aasta õhkkuiva turvast.
Proovide tellijaks oli Liiva turbavabriku juhataja W. Husczco.
Analüüside eesmärgiks oli välja selgitada Liiva rabas toodetud pressturba
kõlblikkus vedurite kütuseks. Selleks viis Liiva turbatööstuse omanik H.
von Samson aastail 1878–1879 Tapa-Tartu raudteeliinil läbi terve rea praktilisi
katsetusi turba kasutamiseks auruvedurite küttekolletes. Esimene neist
leidis aset märtsist kuni septembri lõpuni 1878. aastal, mil vedurijuht härra
Linke sõitis kogu perioodi vältel Liiva turbavabrikus toodetud pressturvast
kasutades. Mingeid olulisi kvantitatiivseid tulemusi sel perioodil ei fikseeritud
ega olnud see ka eesmärk. Põhiliselt sooviti saavutada seda, et vedurijuht
ja kütja harjuksid pressturba kasutamisega, nagu nad olid harjunud
kivisöe kasutamisega. Sellest loodeti võrreldavamaid tulemusi saada tulevate
katsete teostamisel.
Teine katseperiood toimuski 1879. aasta septembris ja oktoobris, mil
15. septembrist kuni 5. oktoobrini köeti Tapa-Tartu raudteeliinil kurseeriva
rongi veduri katelt vaheldumisi kivisöe ja pressturbaga ning 16.–24. oktoobrini,
mil veduri katelt köeti vaheldumisi küttepuude ja pressturbaga.
Vedurijuhiks oli taas Linke ning temaga koos sama kütja, kes eelmiselgi
aastal. Mõlemat katset jälgis ka ekspertide komisjon. Esimesel puhul olid
selles W. Husczco, Tapa depoo juhataja härra Schiff osa ajast ning Narva
depoo abijuhataja härra Matwey osa ajast. Teise katse puhul olid ekspertideks
taas W. Husczco ning õllemeister Louis Schiffler.
1879. aasta novembris avaldas ta oma katsetustest kokkuvõtva artikli
Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi väljaandes, kus leidis,
et kuigi kivisütt kulub neljandiku võrra vähem kui pressturvast, on viimasega kütmine odavam. Puuküttega võrreldes (okaspuu) kulus pressturvast
vähem ning ka sel juhul oli pressturvas oluliselt odavam. Turbaküte oleks
kasulik samuti seetõttu, et pressturbaga saaks kütta ka raudeejaamu, -hooneid
ja -rajatisi ning vaguneid.
1880. aasta juunis pidas H. von Samson Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise
Sotsieteedi liikmetele ettekande, milles rääkis veel kord lähemalt
turbakütte kasutamisest raudteel. Tema ettekandest selgus, et enne
katsetusi Tartu-Tapa liinil, oli ta tutvunud sellekohaste katsetustega Nižni-
Novgorodi raudteeliinil, kus 1877. aastal tarbiti 1 276 485 puuda ning 1878.
aastal 1 821 841 puuda kohalikku pressturvast. Ettekandest selgus, et Liiva
turbatööstusel oli sõlmitud kolme aasta peale leping Balti raudteega, mille
alusel müüdi viimasele pressturvast hinnaga 10 kopikat puud esimesel, 9
kopikat puud teisel ning 8 kopikat puud kolmandal aastal.
1880. aastal tarbis Vene raudtee 1 150 000 puuda turvast, 1883. aastal aga
juba 3 miljonit puuda, mis näitab üsna lühikese ajavahemiku jooksul olulist
juurdekasvu. Täielikult turbaküttele oli üle viidud näiteks Nižni-Novgorodi
liinil sõitvad vedurid, kuna kütteturba vabrikud olid üsna raudtee ääres.
Siiski lõppes turbaga vedurikatelde kütmine õige pea, sest turule jõudis
odav nafta ja Inglise kivisüsi, mis tõrjusid turbakütte kõrvale. Seda enam,
et turbakütte kasutamine aeg-ajalt õnnetusi põhjustas:
- Reedel, 4. Heinakuu pääwal läks Wägewa raudtee-jaama pumbamaja
põlema. Tapalt toodud riistadega sai tuli kustutud, enne kui Tartust palutud
abi senna jõudnud oli. Tuli arwatakse turba-süte läbi tõusnud olema.
- Ministeriumi poolest on keelatud suwi aeal raudtee peal mashinaid
turbadega kütta. Turba sädemed on sel aastal raudtee ääres mitmed
metsad põlema pannud.
Seoses kütteainete kallinemisega pöörduti aga turba kasutamise juurde
raudteel ikka ja jälle tagasi, nii ka 1913. aastal, nagu tunnistab järgmine
uudisnupp:
Et harilikkude kütteainete - nagu puu, nafta ja kiwisöe hinnad wiimasel
ajal õige kiirelt on tõusnud, siis on hakatud uut kütteainet, nimelt
turwast ikka rohkem silmas pidama. Teatawasti on Wenemaa õige rikas
turbasoode poolest, nii et turwas kütteainena tõesti tähtsaks teguriks
wõiks saada Wenemaa majanduslises elus, kui turbatööstuse tarwiliku
osawuse järele ja oskusest puudust ei tuntaks. Hiljuti on nüüd põllutöö
ja maaparanduse pääwalitsus teedeministeeriumi poole soowiawaldusega
pöörnud, raudtee walitsus hakaku katsewiisil turwast wedurite kütteaineks
tarwitama. Seda katset olla waremgi juba tehtud, alati hääde
tagajärgedega: et aga puu seni wõrdlemisi odaw kütteaine oli, siis ei olla
turwas sellega wõistelda suutnud. Nüüd olla igatahes tarwilik uuele kütteainele
uut suuremat tähelepanemist kinkida.


Kütteturba kasutamine tööstuses

Sindi kalevivabrik ei jäänud ainsaks tööstusettevõtteks, mis pressturvast
oma küttevajaduse rahuldamiseks kasutama hakkas. 1865. aasta paiku hakati
turvast kütteks kasutama ka Meleski klaasivabrikus
1870. aastal toodeti turbamasinaga turvast Ilmatsalu (Ilmazahl) tellisetehase
tarbeks. 1880. aastast töötas seal elevaatoriga Dolbergi turbapress,
millega toodeti 2,5 miljonit turbapätsi aastas. Kaheksateist nelja jala pikkust
lauda, millele mahtus kaheksa turbapätsi võeti turbapressi rull-laualt
ning asetati spetsiaalsele vagunile, millega veeti mööda rööbasteed kuivatusplatsile,
ning sealt ringiratast turbapressi juurde tagasi. Pärast neljanädalast
kuivamist oli pressturvas tellisetehases kasutamiseks valmis.
1908. aastal alustas Kohila paberitööstus labidaturba kasutamist, rajades
Eesti suurima labidaturba tööstuse.
Aastail 1909–1910 Pärnus toimunud eestlaste ja sakslaste vahelise poliitilise
võitluse üheks probleemiks kujunes turbaraba rentimise küsimus tselluloosivabrikule “Waldhof “, mille kohta linnavolikogusse kuulunud
eestlastest saadikud väitsid, et sakslaste käes olev linnavalitsus tahab rabamaad
omameestest vabrikuvalitsusele võileivahinna eest kätte mängida. 28. septembril 1910. aastal otsustaski Pärnu volikogu turbaraba
rendileandmise:
Tähtsaks punktiks oli „Waldhofi” wabriku palwe, temale 9 ruutwersta
linna turbasood 50 aasta peale tarwitada anda. Nagu linnapea seletas, on
Pärnu linnal kokku 40 ruutwersta turbasood. Koosolek otsustas „Waldhofi”
wabrikule turbasoo andmise ühelhäälel jaatawalt. Tähendatud 9
ruutwersta eest maksab „Waldhof” linnale 900 rubla renti ja kui sealt
turvast peaks wõetama, siis iga vakamaa turba eest 85 rbl. Ma põhja
peale, mis 50 a. pärast linnale tagasi saab, jäetakse 1½ jalga turba mulda.
Peaks vabrik täh. maast saadud turbast paberit ehk paberisiidi valmistama
hakkama siis maksab ta linna kassasse puhtast kasust 5%. Wabrikul
on õigus, 4 aasta pärast eeltoodud lepingust taganeda, ilma et linnal
õigust oleks temalt kahjutasu nõuda.
„Waldhofile” antud soo on Rääma ja Maiema rabades.
Poliitilise võitluse teemaks kujunes ka Pärnu turbaküttel elektrijaama
küsimus, mida eestlastest saadikud kasutasid näitena sakslaste rumalusest
ja ebamajanduslikust mõtlemisest, vastates sellega süüdistusele, et Pärnu
majanduselu hukk tabaks, kui eestlasil linnavolikogus enamus õnnestuks
saavutada. Pärnu linna elektrijaam valmis 1907. aastal ning oli ehitatud,
nagu väitis sakslasest linnapea, hõlpsama vee ja turba kättesaamise pärast
üle jõe. 1910. aastal aga kerkis juba üles elektrijaama ümberehitamise vajadus,
sest odavam oleks olnud jaama kütmiseks kasutada kivisütt, pealegi
olid liinikaod elektri üle jõe toomisel liiga suured.51
1913. aasta kevadel tehtud Tartus A Le Coq’i õllevabrikus katseid kivisöe
asendamiseks kütteturbaga, mis olevat tunduvalt odavam. Ka olnud vabrikul
plaan Raadi vallas üht suuremat turbarabaga talukohta ära osta, et seal
ise turbavabrikut asutada.

Mehaanilise Turbatööstuse ühisus

20. sajandi alguses tehti mitmel pool katset leiutada sellist tehnoloogiat,
mille abil oleks võinud turbast liigse vee vastava masina abil välja pressida
ning sellega turba kuivatamisprotsessi oluliselt lühendada või hoopis vältida.
Sarnaseid katseid on tehtud ka Eestis.
1909. aastal alustas Tallinnas turbatööstuse ja mehaanilise turbakuivatamise
alal tegevust Mehaanilise turbatööstuse ühisus, mis on tuntud ka kui
“Kiviturbaselts”. Seltsi asutasid parun John Rausch von Trauenberg, Kuldkepp
ja Dehn, selle eesmärgiks oli rabade laiaulatuslik kasutamine, turba
mehaaniline või soojuse abil kuivatamine ja elektrijaamade turbakütte peale
ehitamine. Selts tegi katsetusi Kohila paberivabriku turbarabas, kuhu ehitati
prooviks üks suur turbapress. See nn Rausch von Trauenbergi süsteemi
järele ehitatud kuivatusmasin oli hiigelsuur, 8 sülda pikk ja kaalus üle
1500 puuda (umbes 24,6 tonni). See pidi töötama koos tavalise tööstuses
kasutatava elevaatorpressiga ning turbast üleliigse vee välja pressima. Paraku
õnnestus toorturbast (umbes 80–90% veesisaldus) välja pressida vaid
7% selles sisalduvast veest, kusjuures tegemist oli parima selleaegse tulemusega.
Seltsi nõustas tema asutamise järel Riia Polütehnilise ülikooli masinaehituse
professor Carl Blacher (1867–1939). Vaatamata sellele, et Kohilas
tehtud katsed ebaõnnestusid, rajas selts uue tööstuse Tallinna linna
Sõjamäe turbarabasse. Mehaanilise Turbatööstuse ühisuse kavandatavat
turbavabrikut kirjeldas ajaleht Postimees 1913. aasta veebruaris järgmiselt:
Kõigeparemaks turbawõtmise sisseseadeks loetakse praegu seda, mida
Mehanilise Turbatööstuse ühisus tarwitab. Riia politehnikumi professori
Blacheri arvates tuleks seda süsteemi ka meile just sellepärast soowitada,
et siis rabade esialgset kuiwatust tarwis ei ole, mis suurt tulu nõuab
ja turba wäärtust wähendab. Uus turba walmistuse wiis läheb teistest
selle poolest lahku, et tal kaks pikka elewatori on. Üks elewator korjab
turba ülemise samblakihi kokku, saadab selle hiljuti ülesleitud pressi
alla, kus puhas wesi wälja pigistatakse, ja säält läheb see masse edasi
segajasse. Teine elewator korjab turba alumise, raswasema kihi kokku
ja saadab selle otseteed segajasse, kus mõlemad kihid hästi ära segatakse
ja pärast telliskiwitaolisteks neljakandilisteks tükkideks pressitakse.
Sel teel walmistatud turba prikettidel on see hää omadus, et nad koost ei laguneks ja risti kuiwama wõiks panna. Harilikult kuiwab turwas umbes
kolmekümne päewa, selle süsteemi juures aga 8-10 p.
Masinad töötawad elektriga, elekter tuleb esialgul linna keskjaamast,
kes suwel ilma suurema jõupingutuseta tarwilise osa elektrit Seamäe
rabasse saata wõib. Masinad seatakse 10. maiks üles.
Sellest, kuidas Rausch von Traubenbergi süsteemi järgi üles ehitatud
turbatööstus tegelikult töötas, saab aimu turbahooaja lõpupoole ilmunud
artiklist ajalehes Päevaleht:
Tööd linna “Seamäe” turba rabas, mida parun Rausch von Trauenbergi
wäljamõeldud masinatega Riia professorite C. Blacheri ja N. Schumanni
juhatusel tehtakse, lähewad uue töötamise wiisiga edurikkalt edasi.
Juunikuu keskpaigast saadik on laias kuivatamata rabas 70 sülda edasi
jõutud. Uue töötamise wiisi järele läheb tööstus 12-14 sülda laia karjeriga
edasi, kuna wana wiisi järele ainult 2-3 süllase karjeriga võidi töötada.
Esimesel aastal wõetakse ettewaatuse pärast siiski 8 sülla laiune
karjer, millest ka juba suur jagu turwast wälja wõetud ja põletusmaterjaliks
ümber on töötatud. Nende päewade sees on ka kuiwatamise masin
töösse wõetud, mille abil wõimalik on kuiwemaid turbaid saada ja ühte
jagu materjali mehanikalikult kuiwatada. Praegu tehtakse just kuiwatamisemasina
tegevusega katseid. Tööstus kestab augustikuu keskpaigani
edasi, et kindlaks teha, kui palju uue töötamisewiisiga turba tööstust
pikendada wõib.
Kuivatusmasin siiski ei toiminud, kuid nagu lisas Mehaanilise Turbatööstuse
ühisusse muidu kriitiliselt suhtunud A. Einberg, aitas ühisuse tegevus
kaasa Eesti oludele sobivama turbapressi valmistamisele. 1920.–1930.
aastatel Eestis Franz Krulli masinatehases valmistatud elevaatoriga turbapresside
konstrueerimise juures oli kasutatud ühisuse kogemusi. Samuti
töötasid edukalt seltsi asutatud turbatööstused Sõjamäe rabas ja Kunda-
Aru rabas. Lõpetuseks tasub mainida veel üht Mehaanilise Turba ühisuse
uuendust, nimelt kasutati Sõjamäe rabas turbapresside jõuallikana Prantsuse
firma “Ixion” bensiinimootoreid.

Teisi pressturbatootjaid

Eelpoolnimetatud turbavabrikud polnud ainsad, kus pressturvast valmistati.
Pressturba tootmine oli sisse seatud näiteks Päinurme mõisas (Assik)
Järvamaal, kus 1873. aastal töötas turbapress, mis valmistas 400 kuupsülda
pressturvast, 1890. aastate alguses töötas seal 9 meest ja 3 naist. Mitu pressturvast
tootvat vabrikut on asunud Tartu ümbruses, Raadi mõisas (Rathshof),
kus “turbaid pressitakse masinaga ja lõigatakse käsitsi;” Ihaste mõisas,
Ulila mõisas, Tartu lähedal Raadil Karu talus, mille keegi “daanlane H.,
kes turbatööstust oma kodumaal vististi ligemalt tunneb, ostuteel omandanud
selle otstarbega, et turbatööstusega äri ajada. Harjumaal Ohtu mõisas,
Salutaguse mõisas (Sallentack), kus 35 töölist lokomotiivi jõul töötava
turbapressi juures töös olid ja Hagudi mõisas (Haggud), kus toodeti 500
kuupsülda kütteturvast. Esitatud loetelu pole lõplik.


Kütteturvas kodumajapidamises

20. sajandi algusest on teada ka esimesed katsed linnakorterite kütmiseks
turbaga. Ühte sellist katsetust kirjeldas B. von Schulmann 1901. aastal nädalalehes
Baltische Wochenschrift.
1900./1901. aasta kütteperioodil viis ta oma 9-toalises korteris läbi katselise
kütmise Tallinna linna turbarabast ja Rakvere lähistel asuva Mõdrikust
(Mödders) pärit pressturbaga, mille kütteväärtuseks oli tema väitel
umbes 4000 kalorit.
Korteris oli kuus algselt puuküttele ehitatud ilma restita ahju, neist neli
suuremat ja kaks väiksemat. Turba kulu nimetatud ahjudes oli oktoobris
51 puuda, novembris 92 puuda, detsembris 93 puuda, jaanuaris 106 puuda,
veebruaris 123 puuda, märtsis 88 puuda ja aprillis 26 puuda. Kokku kulus
kütteperioodi jooksul 579 puuda pressturvast. Kuna üks puud Tallinna linna
turbarabast pärit pressturvast maksis koos kohaletoimetamisega 9 kopikat,
siis kulus kütteperioodi jooksul kütmisele 52 rubla 11 kopikat. Varasematel aastatel, mil kütmine toimus puudega, kulus kütteperioodi jooksul
18 kantsülda puid, mis maksis kokku 135 rubla.
Kuna turvas andvat peale kokkuhoiuvõimaluse ka soojemat ja püsivamat
temperatuuri kui kasepuud, mida varem kütmiseks kasutati, teatas B.
von Schulmann, et kavatseb ka järgneval aastal oma korterit turbaga kütta
ning ühtlasi turvast ka köögis ja pesuköögis kasutama hakata.
Turvas, mida B. von Schulmann oma korteri kütmiseks kasutas, oli valmistatud
Tallinna lähedal Sõjamäe rabas ja Maardu mõisas aastail 1885–1902
tegutsenud masinturbavabrikust. Paraku valmis 1901. aastal Tallinna-Viljandi
kitsarööpmeline raudtee ning Tallinna turule jõudsid odavad küttepuud,
mistõttu nimetatud turbavabrik oma tegevuse lõpetas. Tõenäoliselt
lõppes sellega ka B. von Schulmanni eksperiment turbaga kütmise alal.

Õhkkuiv puu 2400-3800 kalorit
Turvas head seltsi 3500-4500
Turvas keskmine 2800-3500
Turvas alamat väärt. 2000-2800
Põlevkivi 2100-3500
Kivisüsi 5500-8100
Pruunsüsi 1500-3400
Kivisöe koks 5900-7500
Turbakoks 7300-7600
Puusöed 6900-7500

Baltisce Wochenschrift_1884_33_Väike Lanz lokomobiil
   

Baltische Wochenschrift_1900_16_Press, mis pressib turbast vee välja
   

Baltische Wochenschrift_1900_20_elevaatorpress
   

Baltische Wochenschrift_1900_20_turbavabrik
   

Schlickeyseni turbapress
   

tlm_f4640
   

Postimees_1914_129_Bensiinimootori Ixion reklaam
   




Eelnev infot pärineb raamatust "Eesti turbatööstuse ajalugu"