[weix1]

Aastaid 2 tagasi sai Hiiumaal sünnipäevapidu peetud. Pühapäeval tagasi mandril ja vaja hakata Tallinna poole madistama. Sõiduvahendiks oli tolmuks roostetanud tiivaäärtega Calibra ja ega summutigi polnud vähem ussist pureda saanud. Igatahes laiutas ühenduskohas massiivne auk ja teekonda vanal Opelil kaunistas valjuhäälne bass. Auto seisukord oli kaunikesti piiri peal ja sinivalges Skodas tööpäevi mööda saatvaid seltsimehi võis selline masin huvitada üsna tõenäoliselt. Enne Tallinna poole minemist sai üks mees Haapsalus maha visatud. Taebla kanti jõudes silmasin meelehärmiks just nimelt härrasid konstaableid ja nüüd tuli võimalikult vähe lärmi tehes neist mööda ujuda. Esimene katse õnnestus, kuid mõni minut hiljem heliseb telefon - " Kuule, mu seljakott su autos ! Ole meheks, too see mulle ära !"
Sa sinder, kamraad kuurortlinnast ei mõistnud õigel hetkel nobe olla. Ots ringi, jälle politseinike nina alt läbi, gaasipedaali ainult õrnalt silitada proovides.
Kott näppu, ots ringi ja 3ndale katsele. Nüüd olin jumala kindel, et kuskil on ka nende taluvuse piir. Hing kinni, valged sõrmenukid kramplikult rooli küljes ja lärisev Opel taas võmmidest mööda mühisemas.
Kuid ka seekord vedas ja laisa moega kordnikud ei teinud seegi kord välja.
Vast olid nad suure südamega too päev või lihtsalt rikkamate masinate peal väljas


Minu isa teab pajatada üht lugu samuti avastatud lennuvõimetest. Nimelt olla kunagi üks mutike kepi najal teed ületanud. Vana oli 52-ga allamäge tulnud, tagarehv pauguga puruks lennanud ja vanamoor tee pealt kadunud ja üle heki nagu noor sälk, kepp vaid tuules vihisemas.