[Daff]

Mingil ammusel ajal, kui sai oldud ametis fiskarsijuhina, oli pikantne seik peale Imaveret. Pilkane öö, kellaaeg oli juba peale südaööd. Tõttasin kodupoole ja andsin minna nii mis masin võttis. Kui keegi hakkab nüüd piirajatest rääkima, siis piirajat sellel masinal polnud, jooksis tahhoomi põhja ja natuke ülegi. Öösiti mingi sott kahekümnega sõita oli normaalne.

Seekord aga oli tegu talvega ja tee suhteliselt libe. Kangutasin minna sada -sada kümme, kui märkan, et mingid tuled on taga. Ise mõtlesin veel , et kuhu sul mehekene ikka nii kiire on , mul pole aega kiirust maha võtta ja sina võid kenasti mul sabas püsida. Seda enam , et meil on üheksakümmend piirkiiruseks. Praegune sada kümme peaks sulle täiesti sobima. Niimoodi sai tuldud mitu head pikka kilomeetrit ja ega tagumine mees nii väga peale ka ei pressinud. Hoidis normaalset pikivahet.

Mingil hetkel siiski hakkas tal kiire ja veel nii kiire, et pani lausa vilkurid põlema. No siis ma olin sunnitud oma käitumist korrigeerima ja nad mööda laskma. Tänutäheks aga pidasid nad mind veel kinni ka. Dialoog oli üllatavalt konstruktiivne.
Tavaliselt miilits ei hiilga oma suhtlemisoskusega. Nimelt, nad ei oska või ei taha ära kuulata vastaspoolt, vaid suruvad peale enda subjektiivse arvamuse, mis alati pole kõige objektiivsem.
Need mehed aga algatasid suht huvitava arutelu teemal kiirus ja sõidurida ning lasid ka minul sõna sekka öelda.
Küsimuse peale, miks ma neid mööda ei lasknud, vastasin pool kogemata, et kus te hullud kihutate sellise libedaga. See kutsus esile üleüldise naeru ja kommentaari: ah nii- sinu sada kümme on normaalne ja meie sada kümme on kihutamine. Aga noh las ta olla. Vaata et sa enam niimoodi ei tee ja läinud nad olid. Seda üritust võib nimetada koondnimega: profülaktiline töö elanikkonnaga.