14-04-2013, 20:16 PM
Noorpõlves sai kulgetud ühe väsinud 2101 roolis. Kõõlutud igal nädalal koduauuli ja kooli vahet. Eks seda 70 kilomeetrit sai ikka sajaga ja vahel kiiremini lastud.
Ükskord sain sappa miski sarnase lennuki. Nii me siis lendasime, kord tema ees, kord mina. Vahepeal kerkis kiirus ka üle 100. Aga enne lähenevat asulat mõtlesin, et miks ma pingutan, las läheb. Ja kaduski eest minema.
Kui ma siis asulasse sisse jõudsin, tuvastasin teeservas mehed vilkuritega ning nende suures seismas äsjase võidusõidu teise osapoole. Läksin sealt rahulikult 50-ga mööda. Ei tea tänaseni, mida too juht mu autot nähes mõtles. Ei midagi tsensuurset nähtavasti....
Aga nüüd olen ma vanem ja võidu enam ei sõida.
Ükskord sain sappa miski sarnase lennuki. Nii me siis lendasime, kord tema ees, kord mina. Vahepeal kerkis kiirus ka üle 100. Aga enne lähenevat asulat mõtlesin, et miks ma pingutan, las läheb. Ja kaduski eest minema.
Kui ma siis asulasse sisse jõudsin, tuvastasin teeservas mehed vilkuritega ning nende suures seismas äsjase võidusõidu teise osapoole. Läksin sealt rahulikult 50-ga mööda. Ei tea tänaseni, mida too juht mu autot nähes mõtles. Ei midagi tsensuurset nähtavasti....
Aga nüüd olen ma vanem ja võidu enam ei sõida.
Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!