[Maanteemuuseum]

... arenenud riikides... Küsitakse niipalju, kui asi väärt on ja asi läheb ka kaubaks. Meil aga tahetakse "ratsa rikkaks" saada ...
Zubrjonoki teema ju just tekkiski selle pärast, et ei tea, palju küsida/maksta. Ja selgust pole siiani...

Kui asjal on välja kujunenud mingi enam-vähem turuhind, siis asi lihtne. Aga teadmata vidinate puhul enamasti pole asi "ratsa rikkaks" saamises, vaid psühholoogilises nõrkuses - turuhinda ei tea, aga ei taha ka, et pärast kõik irvitaksid: oi kui odavalt sain lolli käest kätte. Ja siis pannaksegi "paku ise hind", saan teada, mis inimesed pakuvad, kujuneb nö oksjonihind.
Muuseumile on ka tihti igasugu asju pakutud jutuga, et annaks muuseumi, päris ilma ära anda ei taha, aga milline oleks selle asja hind. Ja samuti on helistatud ja küsitud, et milline on ühe või teise vana asja turuhind, seda siis mitte muuseumile müümiseks. Inimesed lihtsalt ei tea turuhinda ja ei taha lasta end ka pügada.