[hulgus]

juba pealkirjas on vastuolu:
Kui puitu kaitsta sellise keemiaga, mis selle baketritele jm kollidele ebameeldivaks muutub, siis miks peaks see veel inimtoiduga kokku sobima?
Lignost on mälestus, kui ühest jõledamast haisust, mis nädalapäevad ninas püsis, peavalust rääkimata.
Vaakumimmutus on ka tore asi, püsib kaua. Aga... kui juba immutatud materjalil soovitatakse lasta seista õhu käes miski aeg, enne kui kasutusse anda? Immutus ise on tõesti ainult pinnakihis, mis tähendab, et peale saagimist, vms töötlust oleks vaja kõik lõikekohad uuesti immutada.

Omalt poolt ei oskaks muud soovitada, kui läheneda asjale teisest küljest, ehk mitte likvideerida tagajärgi, vaid proovida kõrvaldada põhjused:
parandada keldri tuulutust, suurem õhuvahe seintest, põrandast, tõsta salve põhja kividele ja isoleerides puidu ruberoidi vms-ga, kui võimalik tekitada mingi drenaaži variant.

ise olin mures üleujutatud keldriga, ikka põlvini vesi jms. plaanisin lausa liiva täis ajada. Ajad muutusid, sai tehtud olulisi muutuseid ja natuke aitas ka juhus. nüüd tõmbab kevadel, või suurte vihmadega põrand ühest nurgast niiskeks, muidu pühin tolmu...