[mlsluik]

Roomikärude tänapäevasem variant..

---

Aluspanuturba tootmise algus

Alusturba tootmisprotsess

1880. aastate alguses läks kõigepealt Saksamaal, aga kohe seejärel ka Eesti
innovatiivsetes mõisades moodi aluspanuturba kasutamine loomakasvatuses.
Aluspanuturbaks sobis kõige paremini kõrgsoode pinnakihi moodustav
vähelagunenud turvas.
Aluspanuturba tootmiseks lõigati turvas käsitsi, tavaliselt talvel, kuna
külmumine tõstis alusturba omadusi, muutes ta kiiremini kuivavamaks,
kohevamaks, pudenevamaks ja pehmemaks. Kevade ja suve jooksul hästi
kuivanud toorturbapätsid ladustati turbakuuridesse:
Wäina mõisa raba paistab eemalt waatajale kui suur Wene küla olema.
Sest nimetatud mõisa raba pääl on enam kui 70 turba kuiwatamise kuuri.
Kuiwatatud turwas saab peeneks jahvatatud ja korra lauta loomadele
alla pandud. Turba sõnnik olewat põldudele wäga hää...

Sügisel jahvatati kuivanud turbapätsid turbaveskis peeneks, seejärel suunati
elevaatori abil sõelale, mille läbinud turbast pressiti vastava pressi abil
alusturbapallid. Sõelast läbijooksnud turbamuld pakiti samuti ning seda kasutati desinfektsioonivahendina käimlates, pakkematerjalina jne.
Turbaveski, elevaatori ja pressi käivitamiseks oli vajalik 8–10 hobujõuline
lokomobiil. Selliselt toodetud turba eest oli tsiviilinsener W. Huszczo
hinnangul võimalik küsida hulgimüügi puhul umbes 30 kopikat puudast,
turbavabriku rajamismaksumus oli aurupressi kasutamise puhul 17 000
rubla, tööjõuvajadus 10 meest, 1 hobune, masinist, öövaht ja järelevaataja.
Turba omahinnaks tuli 300-päevase tööaasta juures 13 kopikat puudast.
Väiketootmises, kus tootmismahud olid väiksemad, võis veskis purustatud
turvast transportida ka hobustega, samuti ei pidanud väiketootmises,
kus toodeti turvast oma majapidamise vajaduseks, seda pallidesse pressima.
Aluspanuturba puuda omahinnaks väiketootmises oli samuti 300-päevase
tööaasta juures mitte rohkem kui 10–11 kopikat.
Väga hästi kirjeldatakse alusturbatootmise protsessi Veelikse mõisas
(Felix) 1898. aastal ajalehes Sakala:
Sääl asutadi umbes 7 aasta eest rabasoo pääle turba lõikus, mille tarwis
sinna seitse turba küüni ehitatud sai. Turba lõikaja laob wälja lõigatud
turbad raba pääle maha, kuhu nad teise aastani, jääwad; siis laotakse neid kuiwamiseks wäikeste hunnikutena ülesse, kust neid siis kuiwalt küünidesse kantakse. Talwel weetakse nad wälja ja jahwatakse sellekohalises weskis puruks, mida siis lauta sõniku sisse weetakse. Kui weel weskit ei olnud, tambiti turbad kirwe silmadega ehk ka puu nuiadega puruks; wiimast turba purustamise wiisi on ka talupoegadele soowitada, sest weske tuleb kaunis kalliste maksma (walatud wärk maksab ligi 200 r.)
Sõnik on sääl mõisas nüüd pehme ja pudew, terwelt pikke õlge on wähe
leida ja põldudel kaswab sestsaadik wili mis mühab; on odawam ja palju
kasulikum kui kallis kunst sõnik. Siis on ka minu äranägemise järele see
wäga soowitaw, et wäikesed põllumehed sellega hakatust teewad; kulud
on siin tulude kõrwal koguni wäikesed. Nimelt on soowida, et aasta osa
ette saaks lõigatud, sest külm ja lumi teewad turbast kobedamaks, et
wirtsa rohkem sisseimeda wõib. Ka on rohkem mustaks mädanenud
turbas parem, kui samblane.
Alusturba tootmisele aluspanijaks Eestis peetakse Kunda mõisnikku
John Girard de Soucantoni, kes rajas Eesti- ja Liivimaa kubermangude
esimese alusturbavabriku ning kelle kogemustest teised Eesti- ja Liivimaa
mõisnikud õppimas käisid.
1882. aasta suvel demonstreeris eelpool mainitud insener W. Huszczo
Tartus põllumajandusnäitusel Dolbergi turbaveskit ning jahvatas sellega
aluspanuturvast.



Kunda mõisa alusturbavabrik

Kunda mõisa alusturbavabrik alustas tegevust 1882. aasta mais. Vabriku tegevusest ja seal saavutatud tulemustest kirjutas Kunda mõisa omanik parun John Girard de Soucanton põhjaliku artikli nädalalehes Baltische Wochenschrift ning pidas selle põhjal ettekande Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi aastakoosolekul 12. jaanuaril 1887. aastal.
Artiklist ja ettekandest selgus, et Kunda mõisas tegeldi eelkõige alusturba
tootmisega, mis läks mõisa lauta loomadele aluspanuks. J. Girard de
Soucanton väitis, et laudast saadud sõnnikukogused on pärast turbaaluspanu kasutamist kolmandiku võrra suuremad ning kiitis aluspanuturba head mõju põlluviljakuse tõusule, kuna see imes enda sisse kogu ammoniaagi, millest põhu kasutamisel osa selle väiksema imendamisvõime tõttu kaduma oleks läinud. Turbasõnniku eeliste esitlemisel tõi ta näiteks eelneva aasta suviviljasaagi, mis Kunda mõisa suhteliselt kehva viljakusega mullal tavapäraselt naabritest halvem oli, kuid 1886. aasta suvel, mis muidu üldiselt suvivilja kasvuks ebasoodne, sai Kunda mõis oma põldudelt tunduvalt suurema saagi kui parema põllumaaga naabermõisnikud oma väljadelt.
J. Girard esitas oma artiklis ka väga hea ülevaate sellest, kuidas turbalõikus Kunda mõisas tegelikult toimus. Alusturbalõikus kestis aastaringselt, ka talvel, kuna siis lõigatud turbapätsid muutusid läbi külmudes kohevamaks ja kergemini pudenevateks, mis hõlbustas hiljem nende jahvatamist turbaveskis. Talvel oli turvast vaatamata külmale, või õigemini selle tõttu ka mõnevõrra lihtsam lõigata, kuna vesi oli jäätunud ning raba kuivem.
Talvine turbalõikus oli korraldatud selliselt, et lõpptulemusena kaevati
kevadeks valmis umbes saja süllase vahega mitu paralleelset 10–12 jala
laiust peakraavi. Turbapätsid laoti kraavi mõlemale kaldale, kus neid hiljem
ka kuivatati. Kevadsuvisel hooajal lõigati turvast peakraaviga risti asetsevatest, samuti 10–12 jala laiustest turbaaukudest, mis asetsesid üksteisest umbes 50–60 sülla kaugusel. Taas tõsteti turbapätsid kahele poole kallastele ning laoti seal kümne tüki kaupa viisnurka kuivama.
Tänu sellele, et talvekraav vee ära viis, ei seganud vesi ka suvist turbalõikust.
Suvekraavide vahele jäid turbakuurid, millesse ladustati kuivatatud
turbapätsid. Nende äraveoks jäeti talvekraavidega paralleelne 4–5 jala
laiune teetamm, mis asus talvekraavide vahel neist enam-vähem ühekaugusel.
Pärast seda, kui suvekraavid olid teetammini valmis kaevatud, asuti
neid 10 jala laiuste eede kaupa laiendama, kuni kogu väli oli väljatöötatud.
Lõikusel kasutasid turbalõikajad kahte turbalõikuslabidat, millest pikema
labida tera oli kaks jalga pikk, ülevalpool 4 tolli ning allpool 2 tolli lai.
Lühema labida tera oli 12 tolli pikk, laiusega 4 tolli üleval- ja 2 tolli allpool.
Mõlemal labidal oli lühike tugev vars. Nende labidate abil lõigati välja 12
tolli pikkused, 6 tolli laiused ja 4–5 tolli paksused turbapätsid. Suuremamahuliste pätside lõikamist ei pidanud J. Girard praktiliseks, sest see oleks oluliselt pikendanud pätside kuivamisaega.
Sügisel ja talvel väljakaevatud turbapätsid kuivasid kevadtuule käes suhteliselt kiiresti ning toimetati kohe pärast kuivamist käsikärudega ajutistesse turbakuuridesse, mis asusid nagu juba öeldud, suvekraavide vahelisel alal. Sama toimus loomulikult ka suvel väljakaevatud ning kuivatatud turbapätsidega.
Lisaks ajutistele olid ka kapitaalsed turbakuurid, kuhu paigutati
ajutistest turbakuuridest väljaveetud turbapätsid. Selliseid kuure oli kokku
viisteist, hinnaga 25 rubla 29 kopikat kuur.
Turba peenestamiseks eelistas J. Girard turbaveskit turbahundile, kuna
viimane purunes liiga tihti ega olnud sobilik suuremate turbakoguste peenestamiseks.
Kunda mõisas kasutati Dolbergi turbaveskit nr. 2, mille läbimõõt
oli 93 cm. Veski käivitati 2 hj veeturbiini abil. Rostockist, kus nimetatud
turbaveskeid toodeti, ostes, oleks elevaatoriga komplekti maksumuseks
koos tollimaksu ja transpordikuludega tulnud üle 600 rubla. Samal ajal
valmistas Rakveres (Wesenberg) asuv M. Schölischi masinavabrik samasuguse komplekti 350–400 rubla eest.
1882. aastal valminud turbaveski koos masinate, hoone (7 sülda pikk, 3½
sülda lai) ja muu vajalikuga maksis kokku 1646 rubla ja 7 kopikat. Esimesel
tegutsemisaastal lõigati miljon turbapätsi, millest saadi 13 000 puuda
alusturvast. Selle lõikamine maksis 900 rubla, seega kulus esimesel tootmisaastal ehituseks ja turbalõikuseks kokku 2546 rubla ja 7 kopikat. Seni kasutati Kunda mõisas aluspanuks igal aastal 26 000 puuda õlgi, mille saadud turbakogus asendas. Kuna puud õlgi maksis 20 kopikat, kulus seega õlgedele kokku 5200 rubla. See aga tähendas, et vabrik teenis esimese aastaga oma ehitus- ja tootmiskulud tasa ning tõi isegi veidi enam kui 100% kasumit. Järgnevatel aastatel turbalõikus laienes ning aastas lõigati vahemikus 2½–3 miljonit turbapätsi.
Jahvatamisel saadud turbamulda kasutati nii tõuhärjatallis kui ka tööliste
käimlates, kus väljaheited iga päev turbaga üle puistati ning segati. Käimlaid tühjendati regulaarselt ning väljaheiteid, millelt turvas halva lõhna ära võtnud, kasutati põldude väetamiseks nagu sõnnikutki. Härjatallis aitas turba kasutamine härjad nii puhtad hoida, et sageli oli küsitud, kui tihti neid pestakse.
Kuna Kunda mõisas peeti aastaringselt ka 350 veist ja 100 hobust,
siis ulatus päevane turbavajadus 10 000 – 12 000 turbapätsini.
Kuna alusturbalõikusel oli töö aastaringne, kerkis suureks probleemiks
tööjõuküsimus. Töö turbarabas oli raske suvelgi, saati siis veel talvel. Seetõttu võimaldas Kundas mõis kõigile tööd soovivatele meestele ja nende peredele korraliku eluaseme ning maksis palka tükitöö alusel, mis tagas tööliste huvitatuse, kuna võimaldas teenida rohkem. Seega saavutati Kunda turbatööstuses stabiilne, töötamisest huvitatud ning mõisa suhtes lojaalselt meelestatud tööjõud.








Sellest ja kõigest muust huvitavast saate edasi lugeda raamatust Eesti turbatööstuse ajalugu

1. Mehhaniseeritud turbatööstuse rajamine Eestisse (1860–1918)
1. Turba kasutamise algus
Turba kasutamise algus maailmas
Turba kasutamise algus Eestis
Labidaturvas – vanim turbatootmissaadus
2. Mehhaniseeritud kütteturba tootmine
Pressturba tootmisprotsess
Sindi turbavabrik
Karula turbavabrik
Luunja turbavabrik
Kütteturba kasutamine raudteel
Kütteturba kasutamine tööstuses
Mehaanilise Turbatööstuse ühisus
Teisi pressturbatootjaid
Kütteturvas kodumajapidamises
3. Aluspanuturba tootmise algus
Alusturba tootmisprotsess
Kunda mõisa alusturbavabrik
Sõmerpalu alusturbavabrik
Kuremaa alusturbavabrik
Sangaste alusturbavabrik
Charlottenhofi alusturba ja turbamulla vabrik
Teisi alusturbatootjaid
4. Turba kasutamine I maailmasõja ajal
5. Töö ja tingimused turbavabrikuis 19. sajandil-20. sajandi alguses
Töötingimused pressturbavabrikus
Töötingimused alusturbavabrikus
2. Turbatööstus Eesti Vabariigis (1918–1940)
6. Riiklikud turbatööstused
Kütteainete Keskkomitee turbatööstus
Raudteede Valitsuse turbatööstus
Eesti Turbatööstuse Edendamise Selts
Eesti Turbatöösturite Liit
Turbatööstuse üldine areng 1920.–1930. aastatel
Riigi Turbatööstus
AS Eesti Turbatööstused
Kütteainete-turu korraldamise komitee
Ellamaa turbatööstus ja elektrijaam
Lavassaare turbatööstus
Aruküla turbatööstus
Vangimajade Peavalitsuse Harku turbatööstus
Lehtse turbatööstus
Soovitusi kütteturba kasutamiseks kodumajapidamistes ja
tööstuses
7. Munitsipaal- ja eraomanduses turbatööstused
Kunda-Aru elektrijaam ja turbatööstus
Ülenurme-Ulila Elektri ja Turbatööstuse Ühisuse Ulila
turbavabrik
Sindi kalevivabriku turbatööstus
Kreenholmi manufaktuuri turbavabrik
Väiksemad era- ja munitsipaalomandis turbatööstused
8. Turbapiirituse tootmise katsest
9. Alusturba valmistamine
Ellamaa alusturbatööstus
Ulila alusturbatööstus
10. Turbabriketi tööstus
Briketitööstuse rajamine päevakorral
Briketitootmise algus Ellamaal
Tootsi briketivabriku rajamine
11. Elu- ja töötingimused turbatööstuses 1919–1940
Elu- ja töötingimused
Palgatingimustest
Töö- ja puhkeajast
Tööõnnetustest
Püsiva turbatööliste kaadri loomise algus
12. Turbaühingud
Turbatarvitajate ühisuste ja turbaühingute loomine enne
I maailmasõda
Turbaühingud Eesti Vabariigis
Järvamaa Turbaühingu turbatööstus ja Võhma Turbatööstus
Ühistegelised keskasutused
Ühistegevuskoda
Põllutöökoja Turbakomitee
Turbaühingud 1940–1951
3. Turbatööstus okupatsioonide perioodil (1940–1960)
13. Turbatööstus II maailmasõja ajal (1940–1945)
Turbatööstuse sovetiseerimine (1940–1941)
Turbatööstus Saksa okupatsiooni ajal (1941–1944)
Turbamajandamise Liit
Turbaenergeetika Saksa okupatsiooni ajal
Turbaaktsioon (1942–1944)
14. Turbatööstus 1945–1960
Turbaaktsioon (1945)
Saksa sõjavangide töö kasutamine turbatööstuses (1945–1949)
Turbaenergeetika hääbumine
Pressturbatööstus
Alusturbatootmine
Tootsi Briketitööstus
Riikliku Teaduslik-Tehnilise Komitee Turbakomisjon
4. Eestis kasutatud turbamasinate arengust aastail 1861–1960
15. Kütteturbatootmise masinate arengust
Eestis kasutatud turbamasinad 19. sajandil
Gööpelajamiga hobujõulised turbamasinad 19. sajandil
Esimesed Eestis valmistatud turbamasinad
Elevaatorpressid
Bagermasinate kasutamine
Eesti kütteturbatööstuse mehhaniseerimine (1945–1960)
16. Alus- ja freesturbatootmise masinate arengust
Alusturbatööstuse mehhaniseerimine
Freesturbatööstuse mehhaniseerimine

---

Väike valik pildimaterjali eelmainitud raamatust.

   

Lehtse turbaraba

   

RMF

   

TaM Ulila

   

   

   

   

   

   

   

Lavassaare