12-06-2013, 11:29 AM
Üritan seletada natuke selle rohujahuveski tööpõhimõtet. Referaat kindlasti ei tule veatu, niisiis, kes näeb viga laita see tule ja aita.
Neid rohujahuveskeid oli erineva suurusega. Meie majandis oli AVM-0,65. Hellitusnimi oli sellel veskil BAM. Ilmselt AVM vene tähtedega kirjutatuna andis võimaluse manipulatsioonideks. Mida see indeks tähendas ei tea aga oletada võib et tootlikust või midagi selles suunas. Eelpool juttu olnud Linda kolhoosi seadmed olid kindlasti teise markeeringuga, sest ainuüksi trumli pikkus võrreldes meie omaga (AVM-0,65) oli silmajärgi juba poole pikem. Ja korsten. Neil oli nagu teletorn, meil 2 meetrine torujupp jahuti otsas.
Tootmisprotsess oli lihtne ja koosnes minu arusaamist pidi umbes 7 astmest.
1. Esmalt koguti põllult kokku haljasmass.
2. Kohapeal mass doseeriti etteande seadmes ühtlaseks joaks.
3. Mass läbis kuivatustrummli.
4. Mass jahutati.
5. Mass läbis haamerveski.
6. Mass suunati kas graanulipressi või jaotustikku kus ta pakendati kottidesse.
7. Valmistoode paigutati vahelattu kus ta jäi ootama lõppladustamist.
Põllult toodud haljasmass kallutati spetsiaalsesse kallutatavasse kasti kust ta hakkas mööda kett-transportööri (käitati samuti nagu sõnnikulaotaja ketttransportööri) liikuma etteande seadmesse. See vigur koosnes esmalt tasanduspiitrist, siis söötepiitrist (kujult kombaini hasplit meenutavat ja pöörlevat vigurit mis käisid eri suundades ringi) peale mida mass muudeti ühtlase tiheduse ja paksusega kihiks. Nüüd kukkus mass etteande tikku ja transporditi edasi kaldtransportöörile ja sedamööda kuivatustrummlisse.
Osadel AVM-idel oli etteanne lahendatud teistmoodi. Nagu teemaalgataja pildiltki näha, haljasmass oli suure platsi peal ja kunn kopaga suunati mass sujuvalt etteande transportöörile. Kuidas seal see protsess täpselt käis ei oska kommentaarida. Kindlasti võrreldes 0,65 oli erinevusi.
Kogu selle tootmise juures oli kõige tähtsam sõlm kuivatustrummel. Trummli sees olid kaldus labad mis viimase pöörlemisel samm sammult massi trumli teise otsa transportisid seda segades ja ühtlasi kuivatades (seest nagu segumasin). Eesotsas oli tal põleti kus igavene tuli põlema pandi ja see tuli mööda labavahesid korstnani liikudes kogu trummli kuumaks küttis. Juhtpuldis oli kaks kella mis näitasid trummlis valitsevat temperatuuri. Kõige suurem sagimine tavaliselt käiski ümber selle temperatuuri reguleerimise. Kuigi etteantav haljasmass üritati muuta võimalikult ühtseks lindiks, tekkis selles etteandes siiski tõrkeid ja kui mass jäi hõredamaks tekkis temperatuuri ülejääk ja see süütas trummlis oleva massi. Polnud just mitte harv juhus kui tukid lendama hakkasid. Selle peale oli mõeldud aga juba tehases ja peale trummlit väljundtorus, mis jahutisse suundus, oli pöördsiiber mis kohe avati ja hõõguv mass petooni peale maha lasti kus me ta veega üle valasime ja labidatega eemale kühveldasime. Teisest otsast tõmmati tuli aga maha ja roheline mass kustutas sisemise tulekahju. Viisteist minutit hirmu ja protsess võis jätkuda.
Paar korda oli juhus kui hommikul tööle tulles oli kotihunnik tuld võtnud kuna eelmine päev oli kusagilt paar hõõguvat peotäit jahu sattunud valmistoodangusse. Õnneks rohujahu ei põle lahtise leegiga vaid ainult hõõgub nagu turvas. Selles mõttes ohutu materjal, pole vaja kiirustada kui tulekolde avastad.
Kui haljasmass oli õnnelikult kuivatustrummli läbinud imeti ta jahutisse ehk tsüklonisse kus ventilaator tekitas pöörise ja jahutas massi maha. Tsüklonisse sisenev mass hakkas seal ringlema, suruti tsentrifugaaljõu mõjul vastu seina ning sunniti serpendiinkujuliselt allapoole liikuma. Keskele tekkis tsüklonis aga tühimik kust ventilaator kuuma õhu välja imes. Kui mass lõpuks tsükloni põhja jõudis väljus ta alt ja sattus otse haamerveskisse kus ta pihuks ja põrmuks tehti.
Haamerveskit käitas 55 Kw elektrimootor mis oli üpris soliidsete pööretega. Mootor oli nii võimas, et saja meetri kaugusel olev alajaam viskas korgid välja kui ühe ropsuga üritati mootorit käima lasta. Pidi vähemalt kaks pausi vahele tegema. Veskil olid vahetatavad sõelad ja sealt sai läbi lasta ka hästi peent fraktsiooni. Peaaegu et püülijahu. Kohalikud kulibinid ehitasid trummlist tulevale torule vahejakku ja sügiseti lasti sealt vilja läbi, ehk toodeti loomadele "home made" jahu. Samuti oli sügiseti kombeks vili "KUF-iga" kokku korjata ja sealt läbi lasta mida kombainid kätte ei saanud.
Peale haamerveskit läks purustatud mass kas granulaatorisse või siis otse kotti. Graanulipressi sisenevasse massi pihustati vett ja see niiske jahu suruti läbi matriitsi kus moodustusidki need kuulsad "rohujahupelletid". Neid veel omakorda jahutati eraldi tsüklonis ja siis rändasid suurde mahutisse kus jäid ootama oma saatust. Jahu mida ei suutnud aga graanulipress vastu võtta liikus pakendamistikku kus oli all kolm paberikotti ja jaotati kottidesse mida tuli käsitsi vahetada ja estakaadil olevasse traktori haagisesse tõsta.
Üldjoontes kõik.
Neid rohujahuveskeid oli erineva suurusega. Meie majandis oli AVM-0,65. Hellitusnimi oli sellel veskil BAM. Ilmselt AVM vene tähtedega kirjutatuna andis võimaluse manipulatsioonideks. Mida see indeks tähendas ei tea aga oletada võib et tootlikust või midagi selles suunas. Eelpool juttu olnud Linda kolhoosi seadmed olid kindlasti teise markeeringuga, sest ainuüksi trumli pikkus võrreldes meie omaga (AVM-0,65) oli silmajärgi juba poole pikem. Ja korsten. Neil oli nagu teletorn, meil 2 meetrine torujupp jahuti otsas.
Tootmisprotsess oli lihtne ja koosnes minu arusaamist pidi umbes 7 astmest.
1. Esmalt koguti põllult kokku haljasmass.
2. Kohapeal mass doseeriti etteande seadmes ühtlaseks joaks.
3. Mass läbis kuivatustrummli.
4. Mass jahutati.
5. Mass läbis haamerveski.
6. Mass suunati kas graanulipressi või jaotustikku kus ta pakendati kottidesse.
7. Valmistoode paigutati vahelattu kus ta jäi ootama lõppladustamist.
Põllult toodud haljasmass kallutati spetsiaalsesse kallutatavasse kasti kust ta hakkas mööda kett-transportööri (käitati samuti nagu sõnnikulaotaja ketttransportööri) liikuma etteande seadmesse. See vigur koosnes esmalt tasanduspiitrist, siis söötepiitrist (kujult kombaini hasplit meenutavat ja pöörlevat vigurit mis käisid eri suundades ringi) peale mida mass muudeti ühtlase tiheduse ja paksusega kihiks. Nüüd kukkus mass etteande tikku ja transporditi edasi kaldtransportöörile ja sedamööda kuivatustrummlisse.
Osadel AVM-idel oli etteanne lahendatud teistmoodi. Nagu teemaalgataja pildiltki näha, haljasmass oli suure platsi peal ja kunn kopaga suunati mass sujuvalt etteande transportöörile. Kuidas seal see protsess täpselt käis ei oska kommentaarida. Kindlasti võrreldes 0,65 oli erinevusi.
Kogu selle tootmise juures oli kõige tähtsam sõlm kuivatustrummel. Trummli sees olid kaldus labad mis viimase pöörlemisel samm sammult massi trumli teise otsa transportisid seda segades ja ühtlasi kuivatades (seest nagu segumasin). Eesotsas oli tal põleti kus igavene tuli põlema pandi ja see tuli mööda labavahesid korstnani liikudes kogu trummli kuumaks küttis. Juhtpuldis oli kaks kella mis näitasid trummlis valitsevat temperatuuri. Kõige suurem sagimine tavaliselt käiski ümber selle temperatuuri reguleerimise. Kuigi etteantav haljasmass üritati muuta võimalikult ühtseks lindiks, tekkis selles etteandes siiski tõrkeid ja kui mass jäi hõredamaks tekkis temperatuuri ülejääk ja see süütas trummlis oleva massi. Polnud just mitte harv juhus kui tukid lendama hakkasid. Selle peale oli mõeldud aga juba tehases ja peale trummlit väljundtorus, mis jahutisse suundus, oli pöördsiiber mis kohe avati ja hõõguv mass petooni peale maha lasti kus me ta veega üle valasime ja labidatega eemale kühveldasime. Teisest otsast tõmmati tuli aga maha ja roheline mass kustutas sisemise tulekahju. Viisteist minutit hirmu ja protsess võis jätkuda.
Paar korda oli juhus kui hommikul tööle tulles oli kotihunnik tuld võtnud kuna eelmine päev oli kusagilt paar hõõguvat peotäit jahu sattunud valmistoodangusse. Õnneks rohujahu ei põle lahtise leegiga vaid ainult hõõgub nagu turvas. Selles mõttes ohutu materjal, pole vaja kiirustada kui tulekolde avastad.
Kui haljasmass oli õnnelikult kuivatustrummli läbinud imeti ta jahutisse ehk tsüklonisse kus ventilaator tekitas pöörise ja jahutas massi maha. Tsüklonisse sisenev mass hakkas seal ringlema, suruti tsentrifugaaljõu mõjul vastu seina ning sunniti serpendiinkujuliselt allapoole liikuma. Keskele tekkis tsüklonis aga tühimik kust ventilaator kuuma õhu välja imes. Kui mass lõpuks tsükloni põhja jõudis väljus ta alt ja sattus otse haamerveskisse kus ta pihuks ja põrmuks tehti.
Haamerveskit käitas 55 Kw elektrimootor mis oli üpris soliidsete pööretega. Mootor oli nii võimas, et saja meetri kaugusel olev alajaam viskas korgid välja kui ühe ropsuga üritati mootorit käima lasta. Pidi vähemalt kaks pausi vahele tegema. Veskil olid vahetatavad sõelad ja sealt sai läbi lasta ka hästi peent fraktsiooni. Peaaegu et püülijahu. Kohalikud kulibinid ehitasid trummlist tulevale torule vahejakku ja sügiseti lasti sealt vilja läbi, ehk toodeti loomadele "home made" jahu. Samuti oli sügiseti kombeks vili "KUF-iga" kokku korjata ja sealt läbi lasta mida kombainid kätte ei saanud.
Peale haamerveskit läks purustatud mass kas granulaatorisse või siis otse kotti. Graanulipressi sisenevasse massi pihustati vett ja see niiske jahu suruti läbi matriitsi kus moodustusidki need kuulsad "rohujahupelletid". Neid veel omakorda jahutati eraldi tsüklonis ja siis rändasid suurde mahutisse kus jäid ootama oma saatust. Jahu mida ei suutnud aga graanulipress vastu võtta liikus pakendamistikku kus oli all kolm paberikotti ja jaotati kottidesse mida tuli käsitsi vahetada ja estakaadil olevasse traktori haagisesse tõsta.
Üldjoontes kõik.