[v6sa]

Selle artikli ainus väärtus on üleskutse mõelda ja tehtud arvutsed (kusjuures neis on vigu!).

Kui ajakirjanik ei suuda aduda, et umbes 400 osaga tänapäevane sisepõlemismootor ja suvaline elektrimootor pole samas keerukus- ja töökindlusastmes, võiks suu tehnika teemal kinni hoida. Või käigukasti vajaduse puudumise peale õlakehituse kirjapanek.
Ilmselt peab sama kodanik tavakasutuses oluliseks ka tippvõimsust ja mitte pöördemomendi kõverat...

Enamus neist I-mevatest autodest ootab mitte tehnilise rikke kõrvaldamist, vaid seda ühte pädevat diagnostikut, kes suudab seekordse veapõhjuse välja lugeda. See ei ole elektriauto probleem, vaid Silberauto suutmatus...

Kui aga võrrelda jalajälge, siis tõmbame aga jälle paralleeli sajanditaguse ajaga. Hobutransport (või eeslid või muulad või härjad) vajas "tööks" umbes 1 ha maad. Sellest toodeti nii talveks vajaminev hein kui lisasööt (tõsi, mitte päris samalt peenralt - põllud olid ikka erinevad). Rakendamiseks vajamineva naha sai "läbisõidetud" mudelilt. Tuli mingi haisev ja mürisev auto - kust saad kütust, kust saab õli, kaua see mootor ikka kestab ja kole plahvatusohtlik on ka. Tuleb tuttav ette?

Huvitav on see, et kõik teavad akupaki koolevat teisel talvel. elame-näeme, Soome Posti kogemus seda ei kinnita. Sealsed ElCatid sõitsid aastaid ja ka siis surid pakist üksikud akud. Aga need sõitsid igapäevaselt oma paki ka tühjaks. Enamus meil liikuvatest säärast läbisõitu ei näe.

Paluks minust mitte valesti aru saada - riigi raha eest ostetud I-Miew tõepoolest imeb. Aga elekter energiakandjana ja elektrimootor jõuallikana on väga hea idee. Kui suudaks särtsu vaid enam korraga kaasa võtta...