[mlsluik]

Pole midagi uut siin päikese all, Drusba sädet on taga aetud juba alguselt peale...



Vahelduseks natuke meelelahutust:










Kirjanik ja tõlkija Boris Kabur suri hiljuti 84aastaselt. Kaua elas ka tema kuulsaim leiutis, käsimootorsaag Družba,
mida kasutati laialt kuni Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemiseni.

Mootorsaagi hakkas Boris Kabur välja mõtlema 1947. aastal vangilaagris viibides.

Toimiva sae kokkupanek võttis Üleliidulise Metsatööstuse Ministeeriumi Erikonstrueerimisbüroos – nii nimetati laagrit, kuhu suunati ebasoosingusse sattunud teadlased – aega aastaid. Kui saag õnnestus lõpuks käima saada, andis Kabur oma kätetööle nimeks Taiga. Tootmisse läks masin siiski hoopis Družba nime all. "Nemad olid ju vangid ja palju seal nendest sõltus," ohkab Kaburile lähedalseisnud inimene.

Puude langetamise tunduvalt kergemaks teinud mootorsaag päästis ilmselt sadade metsatöödele suunatud meeste elu. "Hilisematel aastatel sai Kabur palju tänukirju ellujäänutelt."

Ratsionaalse inimese ja hea peastarvutajana uuris Kabur vangilaagris sedagi, kas kasulikum on täita terve päevatöönorm ja saada täisportsjon leiba või täita pool töönormi ja leppida poole leivaga. Selgus, et vähem tööd ja vähem leiba annavad parema väljavaate surmast pääsemiseks.


Endine vang kasutas varjunimesid

1954. aastal pääses Kabur Eestisse tagasi. Ei ole teada, kas ja kui palju raha oli ta saanud sae leiutamise eest, kuid "mingi väike rahakopikas tal ikka oli, nagu ta ise ütles. Aga selle saatis ta koju, naisele ja pojale."

Nii nagu paljudel vangist naasnud meestel, ei õnnestunud Kaburil oma senise perekonnaga enam koos elama hakata.

Tänu minevikule ei olnud tööd leida lihtne. Kuna Kabur oskas hästi keeli – teiste hulgas ka ladina keelt, mille omandas 15aastaselt histoloogialaboris töötades ning lahanguprotokolle koostades – teenis mees raha tõlkijana, tehes seda oma tuttavate nimede taha varjudes. "Laagris istunud mehega ei julgenud kirjastused ju lepinguid sõlmida."

Aastate jooksul tõlkis Kabur eesti keelde ka armeenia ja sumeri eeposed.

60. aastate alguses poliitiline kliima pehmenes. Kabur avaldas raamatu "ROPS", mille põhjal lavastati ülimenukas näidend. "Tegelikult ei olnud see lasteetendus; see oli nõukogudevastane etendus, mis rääkis sellest, et inimene ei ole programmeeritav. Alliksaar olevat talle seda öelnud, aga ma ei tea, kas teised ka sellest aru said."

Mõned aastad hiljem kirjutas Borka (nagu sõbrad Boris Kaburit kutsusid) ulmejutustuse "Kosmose rannavetes". 1973. võitis ta sotsialismimaade ulmekirjanike koosolekul Poznanis peaauhinna. "Hea tooni juurde kuulus, et sellistes kohtades peab võitma venelane, aga poolakad olid kiuslikud. Kabur oli üsna ehmunud ja kulutas oma auhinnaraha kõigile väljategemise peale."
Družba saagi kasutati edasi. "Kui vahel turule läksime, siis külamehed peatasid meid ja rääkisid, et küll on hea saag. Temal oli mõistagi hea meel selle üle, aga ta oli ka imestunud, et nii kauaks oli selle sae juurde jäädud. Ta pidas seda pisut pentsikuks."

Kaburil endal omaleiutatud saagi polnud. Ei läinud vaja. Küll meeldis talle, läbi elu kehalist tööd teinud inimesele, kirvega puid lõhkuda.


Kaburi esiisa oli šamaan

Boris Kabur oli mitmekülgne inimene. Sõltunuks kõik mehest endast, olnuks tema konstrueerimisest ja dietoloogiast kirjanduseni ulatunud tööpõld veelgi laiem. Nimelt plaanis Kabur noorena, et omandab Tartu Ülikoolis kolm kõrgharidust – esimese matemaatika-loodusteaduskonnas, teise arstiteaduskonnas ja kolmanda filosoofiateaduskonnas. Maailmasõja tõttu jäid õpingud paraku täpselt poole peal katki.

Kirev on ka tema päritolu. Biograafiates kasutatakse Kaburi puhul siiani klišeelikku väljendit "sündis töölisperekonnas", tegelikult läksid tema juured isaliini pidi Mordvasse, kus tema vanaisa oli kuulus šamaan. Kaburi isa, sünnijärgse nimega Baigunov, oli aga allveelaevnik, kes sattus Eestisse pärast laevaõnnetust Esimese maailmasõja ajal. Siin näitas ta Vabadussõja päevil üles vaprust ning sai Johan Pitkalt lõpuks Vabadusristi ordeni. Nime Kabur võttis Baigunov oma naiselt nimede eestistamise aegu.

90ndate keskel suri Kaburi abikaasa Astrid Reinla, mõne aja pärast tabas Borkat ennast ajuinfarkt. Ehkki algul ei andnud p ealinna arstid lootust, taastus ta sellest haigusest üsna suurel määral. "Ta oli väga tubli. Mitu korda alustas otsast, tuli ikka ellu tagasi," meenutab lähedalseisja.

Kirjandusliku loomingu ega tõlkimisega Kabur enam tegelema ei hakanud. Kuid ta armastas vaadata televiisorist sõjaajaloo teemalisi saateid ning neid ka lindistada.

"Meil käis palju inimesi külas ja kui tervis lubas, siis käisime loengutel ja teatris. Aga kuna tal olid tugevad tasakaaluhäired, siis me läksime ratastoolis."

Elu viimastel aastatel halvenes tervis veelgi. Kultuurkapital eraldas Kaburile 15 000 krooni ravitoetuseks, kuid 28. jaanuaril lahkus Kabur sellest ilmast.

Sõber Ain Kaalep ütleb, et Boriss Kabur "oli optimistlik inimene, kohe väga optimistlik. Ei ole kahtlust, et tal oli tulevikuplaane palju. Ta oli mees, kellel oli plaane alati."