[miilits]

Tänud Maanteemuuseumi töötajatele toreda ürituse eest!
Veidi seiklustest üritusele kulgemisel Viljandist kahe rattaga.
Mustla kaupluse Karter juures avastasime, et IZ-49K karburaatori kinnituspolt oli oma keerme ära kaotanud ja selle kinnituse lõdvaloleku tagajärgi teavad enamus IZ omanikud ning see lõpeb mootori kokkujooksmisega. Poes pakutavad "t(d)ümad" läikivad poldid mind ei rahuldanud, kuid vana tutvuse poolest lubati mul sorida letialuses poldikastis, kust leidsin NL aegse ja see juba oli parem.
Kuna aeg surus peale, siis kolis IZ-49K külghaagises olnud reisja IZ-P3 "seljakotiks" ja meite sõidukiirus veidi kasvas, kuid nagu üks heategu ei jää karistamata, siis sain seda minagi tunda, sest Tartu-Võru mnt. Ihamaru poole sõites oli tegu värskelthooldatud kruusateega st. teehöövel hiljuti teed parendanud ja kahekesi seal soolorattaga just lõbus ei ole. Palusin küll seljakotil minule hästi ligidale istuda, et tagumise otsa vibamine min.viia, kuid ta ei olnud sellest eriti vaimustatud, arvasin et noorem daam pelgab mind, kuid pärast tuli välja, et põhjus oli hoopis minu masinale paigutatud lipu kinnituskohas, mis torkis kaasreisjat kintsust, minu viga, sest tagaistmel ma ju pole enda rattal kunagi istunud. Kokkuvõttes kohale me jõudsime ja teel saime isegi paraadi kolonni kätte kuigi rivi lõpus olevate autode näol.
Veidi kriitikat tehes oleks üritusel tahtnud kuulda ka IZ-ide tootmise algatajast sm. Pjotor Vladimiromiz Mosharovist (sündinud 07.09.1888), sest sel päeval oli tema sünniaastaäev, oleks ju saanud 125 aastaseks, kaldun arvama, et paljud ei ole sest mehest mitte kuulnudki. Nii palju kui mina temast lugenud olen ütleks , et tema oli oma aja tegija. Kahju, et ta jäi sm. J.F. Stalini "hakklihamasina" tooraineks.
Muuseumitöötajad võiksid avaldada siin foorumis ka ARK-st saadud statistikaandmed IZ-iliste arveloleku kohta kohta EV.
Lõpetuseks - parimad tervitused kõikidele IZ-idega sõitjatele ja jõudu ning jaksu neile näppude õliseks tegemisel.