01-10-2013, 16:48 PM
Täna 25 aastat tagasi oli minu isa 59. sünnipäev.Eriliselt on see meelde jäänud seetõttu, et pidusse tuli ka minu ämm, kes äsja tagasi jõudnud USA reisilt ja kaasa toonud videokaamera - sellise kolaka, mis vastava sadula abil käis õlale ja millel telliskivi mõõtmetes aku vooluallikaks.Vot see oli tol ajal juba kõva sõna - vähemalt meiekandis.Siinkohal ei saa jätta rääkimata sellest, kuidas ämmamammi USA-s sai käia.Nimelt 1944.a.sügisel põgenes tema ema koos 8 aastase tütrega punaterrori eest Rootsi, isa pidi veel sea tapma, et pikale reisile toidumoona kaasa võtta ja siis järgmise paadiga koos vanema tütrega järele tulema.Järgmist paati aga ei tulnudki ning endine tugev taluperemees suri ahastuses enne, kui 1949.aastal teda siberisse küüditada jõuti.
Rootsist rändas ema tütrega edasi Ontario järve kaldale ja läbi tohutute raskuste suutsid nad seal uue kodu rajada.Tütar Erna oli kahel korral Eestimaal käinud - esimesel korral seitsmekümnendate lõpul teda Viru hotellist kaugemale ei lastud, teisel korral kaheksakümnendatel anti auto koos juhiga ja lubati Eestis pisut ringi liikuda, kuid oma sünnikoju Hiiumaale ta ikkagi ei pääsenud.
Minu ämm oli korduvalt taotlenud luba Ameerikasse õele külla sõita et oma ema haual ära käia, kuid alati oli ta saanud ilma põjendusteta eitava vastuse, kuid 1988.a.sai ta järsku eneselegi ootamatult nõusoleku ning suht eakana võttis pika reisi ette.Lennupiletid ostis muidugi küllakutsuja, sest kellel siis siinmaal sellist rahasummat oli.
Aga kaasatoodud kaamera oli meie jaoks tõeline uus tase ning kolme päevaga sai vist 5. kassetti igasugu sündmusi ja tegevusi täis võetud ning neid hiljem palju kordi tüdimuseni vaadatud.
Rootsist rändas ema tütrega edasi Ontario järve kaldale ja läbi tohutute raskuste suutsid nad seal uue kodu rajada.Tütar Erna oli kahel korral Eestimaal käinud - esimesel korral seitsmekümnendate lõpul teda Viru hotellist kaugemale ei lastud, teisel korral kaheksakümnendatel anti auto koos juhiga ja lubati Eestis pisut ringi liikuda, kuid oma sünnikoju Hiiumaale ta ikkagi ei pääsenud.
Minu ämm oli korduvalt taotlenud luba Ameerikasse õele külla sõita et oma ema haual ära käia, kuid alati oli ta saanud ilma põjendusteta eitava vastuse, kuid 1988.a.sai ta järsku eneselegi ootamatult nõusoleku ning suht eakana võttis pika reisi ette.Lennupiletid ostis muidugi küllakutsuja, sest kellel siis siinmaal sellist rahasummat oli.
Aga kaasatoodud kaamera oli meie jaoks tõeline uus tase ning kolme päevaga sai vist 5. kassetti igasugu sündmusi ja tegevusi täis võetud ning neid hiljem palju kordi tüdimuseni vaadatud.