[Kadjakas]

Suure tõenäosusega on tegu legendaarse ja kurikuulsa saksa nn "vesilambiga". Kes ajaloost vähegi jagab, teab, et sõja lõpul võtsid ka venelased relvastusse "vesilambi" (Циклоп-источник). Too oli pm Saksa lambi koopia. Väliselt on need relvad pea eristamatud, antud piltide põhjal on võimatu öelda, kummaga täpselt tegu. Aga kui õigesti aru sain, põles Peipsist leitud lamp leidmise hetkel. Ja igale täiskasvanud inimesele peaks selge olema, et vene lamp ei põleks seitsekümmend aastat vee all. Lambiga on selgus käes ilmselt.
Nüüd kaladest, täpsemalt räimest Kesk-Eestis. Eelkirjutajad räägivad siin viie-kuuekilostest kaladest. Enne sõda polnud ka üheksa-kümnekilone räim (Clupea paides elvi) Türi kandis midagi erilist. Minu vanaisa oli sealt kandist pärit, taat on pajatanud, et tema noorepõlves tegid nood kalad talunikele kõvasti peavalu. Suuremad isendid kippusid vihmase ilmaga angerja kombel maale ronima. Polnud harvad juhused, kus põllupidaja hommikul topelthävingut pidi nentima: lisaks angerja laastamistööle hernepeenras sirasid kasvuhoones räimed tomatis. Ettevõtlikumad talunikud proovisid raisku läinud tomateid Surströmmingu odavama alternatiivina turustada Norras, hiljem ka mujal Euroopas. Kes meist ei mäletaks konservi "Räim tomatis"...
Viie-kuuekümnendatel ebamõistliku majandustegevuse tagajärjel reostunud veekogudest on suured räimed tänaseks kadunud. Päriselt kadunud pole aga iidne komme pista tomatitaime alla istutamise käigus räim: "Silk silku ei süe!"