[pontu6]

Õitsval kolhoosiajal, kui tööinimene pärast rasket päevatööd ka lõõgastuda tahtis, ei olnud võimalik tal minna bubisse või klubisse väikest limonaadi võtma. Ainus võimalus oli pudel kaasa ja suunduda linna rohealadele. Tallinnas sobis selleks hästi näiteks Pirita jöeäärne.
Samuti kui tekkis olukord, et soovisid oma abikaasa teadmata kohtuda mõne sõbraliku neiuga ei saanud ju minna hotelli. Jällegi sobis mets. Ja seda olukorda kasutasid ära kohalikud koolipoisid kes passisid peale, kuni olukord oli jõudnud lahtiriietumise faasi oli aeg põõsastest välja hüpata. Naisterahvas loomulikult pistis jooksu. Mees, haarates kaasa kõik riided, jooksis samuti - naise au päästma. Poistele jäi aga lahtikorgitud pudel ja kommikarp. No mida sa hing veel tahta oskad.