07-10-2013, 23:00 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 07-10-2013, 23:02 PM ja muutjaks oli Aspelund.)
Okei... räägime siis veelkord asjast. Eelkõige neile, kes "poe" külalised on.
Viimased x aastat olen ma üks neist lollpeadest, kes igal kevadel ja sügisel on Tagadil selleks, et aidata kaasa ürituse toimumisele. Seda mitte piletiraha makstes või vanarauda lohistades, vaid taustal. Esimesel aastal seitse tundi vahetuseta väravas pileteid müües, ülejäänud aastad parklas saabujaid suunates.
Mis ma selle eest saanud olen? Peamiselt sõimata, soovitusi minna sinna ja tänna, kamaluga enda pihta suunatud roppusi, korra autoga pihta. Suurim reaalne töötasu on olnud paar tassi kohvi ja teist samapalju suppi. Raha mitte, sest kõik see tegevus toimub vabatahtlikult.
Loomulikult pole kõik läinud ideaalselt ja on ette tulnud probleeme. Vahepeal tööd alustanud meeskonnast pole keegi elukutseline üritusekorraldaja. Kõik teevad seda vabast tahtest ja parima võimaliku tulemuse nimel. Sel aastal uuenes meie viimane kitsaskoht, platside broneerimise süsteem. See, et inimesed ei suuda väravas meenutada, millise platsi nad broneerisid või kelle nimel see on, on küll peamiselt nende endi saamatuse probleem, aga samas ka probleem meile. Paar jobu müügiplatsi väraval toppamas on hea alusmaterjal pikkadele ummikutele.
Nüüd veel taustast. Igal sügisel ja kevadel algab klubiliste seas telefonimäng "Kes tahab saada Tagadi laada abitööliseks." Mõned (vähesed) tahavad ja tulevad. Mõned lubavad, aga ei tee midagi. Kolmandad ei tee midagi. Nagu väike Eesti Vabariik. Olgu siis põhjuseks lihtsalt täielik laiskus, pohhuism või lihtsalt soov üritust mingi kummaliste solvumiste valguses saboteerida. Seda kentsakam on hiljem foorumites või eravestlustes kuulata nende samade inimeste kiunumist, kuidas kõik on sitasti ja korraldajad on lollid ja saamatud.
Ja siis on organiseerijad süüdi veel ka selles, et midagi pole saada, et kõik, mis on saada, on sitaks kallis ja Ebay's on muru rohelisem ning Ikskiles säravam ning üldse on korraldajad munnid.
Aitäh.
Ja kui keegi ennast nüüd puudutatuna tundis, siis teadke, et see puudutus ja sõrmega näitamine oli sihilik.
Good night and good luck.
Viimased x aastat olen ma üks neist lollpeadest, kes igal kevadel ja sügisel on Tagadil selleks, et aidata kaasa ürituse toimumisele. Seda mitte piletiraha makstes või vanarauda lohistades, vaid taustal. Esimesel aastal seitse tundi vahetuseta väravas pileteid müües, ülejäänud aastad parklas saabujaid suunates.
Mis ma selle eest saanud olen? Peamiselt sõimata, soovitusi minna sinna ja tänna, kamaluga enda pihta suunatud roppusi, korra autoga pihta. Suurim reaalne töötasu on olnud paar tassi kohvi ja teist samapalju suppi. Raha mitte, sest kõik see tegevus toimub vabatahtlikult.
Loomulikult pole kõik läinud ideaalselt ja on ette tulnud probleeme. Vahepeal tööd alustanud meeskonnast pole keegi elukutseline üritusekorraldaja. Kõik teevad seda vabast tahtest ja parima võimaliku tulemuse nimel. Sel aastal uuenes meie viimane kitsaskoht, platside broneerimise süsteem. See, et inimesed ei suuda väravas meenutada, millise platsi nad broneerisid või kelle nimel see on, on küll peamiselt nende endi saamatuse probleem, aga samas ka probleem meile. Paar jobu müügiplatsi väraval toppamas on hea alusmaterjal pikkadele ummikutele.
Nüüd veel taustast. Igal sügisel ja kevadel algab klubiliste seas telefonimäng "Kes tahab saada Tagadi laada abitööliseks." Mõned (vähesed) tahavad ja tulevad. Mõned lubavad, aga ei tee midagi. Kolmandad ei tee midagi. Nagu väike Eesti Vabariik. Olgu siis põhjuseks lihtsalt täielik laiskus, pohhuism või lihtsalt soov üritust mingi kummaliste solvumiste valguses saboteerida. Seda kentsakam on hiljem foorumites või eravestlustes kuulata nende samade inimeste kiunumist, kuidas kõik on sitasti ja korraldajad on lollid ja saamatud.
Ja siis on organiseerijad süüdi veel ka selles, et midagi pole saada, et kõik, mis on saada, on sitaks kallis ja Ebay's on muru rohelisem ning Ikskiles säravam ning üldse on korraldajad munnid.
Aitäh.
Ja kui keegi ennast nüüd puudutatuna tundis, siis teadke, et see puudutus ja sõrmega näitamine oli sihilik.
Good night and good luck.
Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!