[viplala]

Kass see juhtub viie aasta pärast, kahekümne viie pärast või mitte kunagi, on vaid meie endi teha. Selleks on vaid tahet vaja. Nagu kaks korda varem on olnud. Kas nüüd ka leidub?

See 'mitte kunagi' ei ole kahjuks mõeldav, ega meie endi teha. Meie sugused on alati alla neelatud, alati. Ja see jääb ka tulevikus nii. Me võime loota, tahta jne, kuid kui isegi suurimad surevad, siis... see lihtsalt ei ole võimalik. Nagu ma enne ka olen öelnud, tundke rõõmu just tänasest päevast, sest pole minevik selline olnud, ega saa ka tulevik seda olema. Me lihtsalt elame haruldases ajastus. Me saame seda veits edasi lükata, kuid see on ka kõik.
See, et siia keegi tulnud veel pole, lahe, kuid vältimatu. Rootsi ja soome on neid nõgisid täis. Seal on ka külm. Eriti ei sega vist.
Meie ajalugu on meid siiani päästnud (sellega seoses sealt tulenev sots hoolekanne ) aga see muutub, iga kuradi päevaga.
Mingi hetk te mõtlete tagasi, et äkki oleks võinud min palk jääda sinna, kus ta oli.
Tahame me või mitte, me jõuame rikaste riikide sekka, ja siis on kõõks. Hommikul õue astudes, on nõgi su jalgratta varastanud... keset talve... pööningult... koos katuse ja autoga.