16-10-2013, 01:21 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 16-10-2013, 01:22 AM ja muutjaks oli viplala.)
Oletame natuke...
Foorum oleks metalli kokkuostjate oma. Sama teema, aga väikeste nihetega.
Teema võiks areneda järgmiselt: Läksin mina mingist aiast mööda ja vaatan, hunnik rauda vedeleb, puud läbi kasvanud. Sain peremehega jutule, et äkki müüb ära. Peremees ei olnud ka kitsi, soovis müüa. Hakkasime siis tingima.
Ma pakkusin poole emexi rahast, sest mul on ju ka vaja teenida.
Tema ikka, et kurat, ma ju suudan ise ka selle platsile vedada, miks ma odavamalt peaks andma?
Ma vastu, et töö ja vedamine maksavad ka midagi.
Tema: See kolahunnik kuulus mu vanaisale, kes sai selle ülla teo eest jne.
Mul on jumala savi sellest, kust sinu vanaisa selle sai! Mind ei huvita absoluutselt, mida see raud sulle tähendab! Mina ostan seda kokku ja müün emexisse. See on minu töö ja ma teenin sellega elatist (või raha õlle jaoks). Kui läheb tehinguks nii, et ma sellest kasu saan lõigata, olen ma õnnelik ja tööpäeva võib korda lugeda...
Nii lihtne see ongi, vaadates asja teise kandi pealt.
Eks teema on ikka selles ka, et mis kellegi jaoks tähtis on. Ühed tahavad kasu lõigata ostmisest-müümisest, teised olemasoleva säilitamisest-müümisest. Ega ostjaid selle pärast paha pilguga saa vaadata, et müüjad teisiti oma varandusest mõtlevad. See ongi ju kapitalism. Üks müüb, teine ostab, lollidel tõmmatakse nahk üle kõrvade. Kaubanduses ei ole tavaliselt heategevusele kohta, on kokkulepped, on müük-ost, on tingimine ja leping.
Kui lepingut sõlmida ei oska, või ei taha mingil muul põhjusel, siis teinekord ongi mõttekam ise omad asjad ajada, ning mitte tegeleda enese proovile panemisega müügi vallas. Teinekord on parem visata jalgratta raam metsa alla, kui müüa see kellelegi kes võib sind rahaga üle lasta, ning hiljem jääb tehingust sitamaitse suhu, olenemata isegi sellest, et raam maksis ainult ühe euri.
Sitamaitse on ikka sama, maitsebuklett lihtsalt suureneb vastavalt perse kukkunud tehingu väärtusele.
Paljud on seda kogenud, sellest ka nende vastupuiklemine müügile. Paljud ei oska müüa ja lepinguid sõlmida, ja paljud ei taha sellega oma aega sisustada. Vanemate inimeste puhul peaks vaatama minevikku, kus ost-müük polnud veel levinud. Sellest ka nende imelikud suhtumised.
Ja mis põhiline, ning asja iva... medalil on alati kaks külge. Ostja ja müüja oma
Foorum oleks metalli kokkuostjate oma. Sama teema, aga väikeste nihetega.
Teema võiks areneda järgmiselt: Läksin mina mingist aiast mööda ja vaatan, hunnik rauda vedeleb, puud läbi kasvanud. Sain peremehega jutule, et äkki müüb ära. Peremees ei olnud ka kitsi, soovis müüa. Hakkasime siis tingima.
Ma pakkusin poole emexi rahast, sest mul on ju ka vaja teenida.
Tema ikka, et kurat, ma ju suudan ise ka selle platsile vedada, miks ma odavamalt peaks andma?
Ma vastu, et töö ja vedamine maksavad ka midagi.
Tema: See kolahunnik kuulus mu vanaisale, kes sai selle ülla teo eest jne.
Mul on jumala savi sellest, kust sinu vanaisa selle sai! Mind ei huvita absoluutselt, mida see raud sulle tähendab! Mina ostan seda kokku ja müün emexisse. See on minu töö ja ma teenin sellega elatist (või raha õlle jaoks). Kui läheb tehinguks nii, et ma sellest kasu saan lõigata, olen ma õnnelik ja tööpäeva võib korda lugeda...
Nii lihtne see ongi, vaadates asja teise kandi pealt.
Eks teema on ikka selles ka, et mis kellegi jaoks tähtis on. Ühed tahavad kasu lõigata ostmisest-müümisest, teised olemasoleva säilitamisest-müümisest. Ega ostjaid selle pärast paha pilguga saa vaadata, et müüjad teisiti oma varandusest mõtlevad. See ongi ju kapitalism. Üks müüb, teine ostab, lollidel tõmmatakse nahk üle kõrvade. Kaubanduses ei ole tavaliselt heategevusele kohta, on kokkulepped, on müük-ost, on tingimine ja leping.
Kui lepingut sõlmida ei oska, või ei taha mingil muul põhjusel, siis teinekord ongi mõttekam ise omad asjad ajada, ning mitte tegeleda enese proovile panemisega müügi vallas. Teinekord on parem visata jalgratta raam metsa alla, kui müüa see kellelegi kes võib sind rahaga üle lasta, ning hiljem jääb tehingust sitamaitse suhu, olenemata isegi sellest, et raam maksis ainult ühe euri.
Sitamaitse on ikka sama, maitsebuklett lihtsalt suureneb vastavalt perse kukkunud tehingu väärtusele.
Paljud on seda kogenud, sellest ka nende vastupuiklemine müügile. Paljud ei oska müüa ja lepinguid sõlmida, ja paljud ei taha sellega oma aega sisustada. Vanemate inimeste puhul peaks vaatama minevikku, kus ost-müük polnud veel levinud. Sellest ka nende imelikud suhtumised.
Ja mis põhiline, ning asja iva... medalil on alati kaks külge. Ostja ja müüja oma
Parem varblane käes, kui kajakas pea kohal!