16-10-2013, 12:19 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 16-10-2013, 12:21 PM ja muutjaks oli PlyVal64.)
Soovitan paljudel igaks juhuks ja MÕTTEGA vaadata telekanalilt TLC sellist seriaali, kui Hoarding: Buried Alive. Aga muidugi ennekõike American Pickers History pealt. Mõlemad näitavad enamasti seda, milliseks inimvareks muutuvad need, kes ei oska asjadest loobuda. Enamasti pole need ka üldse "asjad" vaid PUHAS fekaal ja PASK. Sul võib olla kuitahes haruldane Horchi väntvõll, mersu kompressor või laadafiatt, kui see on roostes ja ei ole KOHESELT kasutatav ega asu korralikult kuivas ruumis riiulil koos sildiga, on see vanaraud. Vanaraud on aga peene sõnaga jäätmed ehk fekaal.
On erandeid, kus tegu on mingil moel näitusega, näiteks too "tööriistamuuseum" jms, ka Varbola küla teatud lakapealne võiks mahtuda mõistuspärase pasahunniku mõiste alla. Seevastu Teearu muuseum, kus onb kõrvuti perfektsete tsiklitega ka roostekäkid - see on taotuslik ja ILUS. See on protsessi ilmestamine, seal on vanaraua kohalolek õige. Ja muidugi ka Varjupaik aga ka seal peaks mõnda asja kriitilise pilguga vaatama.
Kahjuks peab tunnistama, et absoluutne enamus nn."vanatehnikahuvilistest kogujaid" on labased sitakorjajad. Sisuliselt meeldite Te vaid iseendale - abikaasad, lapsed, naabrid ja ka teised vanatehnikahuvilised vihkavad Teie sitahunnikuid. Ning ma täiesti mõistan neid pasahunnikuid, mis peale pasakorjaja surma hetkega vanaraua kokkuostu jõuavad pärijate abiga. Me kõik hädaldame, seejuures enamus vingujatest olete just Teie - suurimad sitakorjajad ja reostajad!, et "see ja see ülimalt haruldane vidin on nüüd igaveseks kadunud". Aga miks see nii juhtus??? Sest oli keegi teine samasuguse mõttelaadiga sitakorjaja, kes mitte mingil juhul oma pasahunnikust loobuda ei tahtnud (pappi nagu putru, ka ulmehind ei morjendanud, midaiganes), ei müünud/kinkinud/annetanud seda reaalsele vajajale, kes oleks selle mõne restaureeritava aparaadi sisse pannud ja nii jääbki...
Eestis puudub täielikult selline (hobi) tegevus, kui refurbishing. Ma saaks aru sellest, kui pasahunniku näol oleks tegu reaalse "tooraine"laoga, kuskohast siis kogu aeg võetakse ette JÄRGMINE roostes fekaal, puhastatakse, värvitakse ehk lihtsamalt restureeritakse ära, pakendatakse, sildistatakse täpse detaili nimetusega ja jummala eest, pannakse kasvõi koju kuiva korralikku lattu riiulile seisma. Ma veaks suisa kihla, et kui siis selline koguja kunagi teise ilma läheb, siis sellise inimese pärijad on õnnelikud, teevad korraliku inventuuri/nimekirja, panevad asjadele hinnad ja KÕIK osapooled on rahul/õnnelikud. Kui seda tehakse ärina - pole kellelgi midagi ette heita. Ärist saab kõike alati osta. Küsimus jääb siiis sitatüki hinnast ja see on Eestis ikka väga paigast ära.
Sestap meeldib mulle siinne automotokoski, kus lihtsalt ära antav kola on peaaegu eranditult kordades paremas korras, kui Tagadi jms "turgude" pasaladu.
On erandeid, kus tegu on mingil moel näitusega, näiteks too "tööriistamuuseum" jms, ka Varbola küla teatud lakapealne võiks mahtuda mõistuspärase pasahunniku mõiste alla. Seevastu Teearu muuseum, kus onb kõrvuti perfektsete tsiklitega ka roostekäkid - see on taotuslik ja ILUS. See on protsessi ilmestamine, seal on vanaraua kohalolek õige. Ja muidugi ka Varjupaik aga ka seal peaks mõnda asja kriitilise pilguga vaatama.
Kahjuks peab tunnistama, et absoluutne enamus nn."vanatehnikahuvilistest kogujaid" on labased sitakorjajad. Sisuliselt meeldite Te vaid iseendale - abikaasad, lapsed, naabrid ja ka teised vanatehnikahuvilised vihkavad Teie sitahunnikuid. Ning ma täiesti mõistan neid pasahunnikuid, mis peale pasakorjaja surma hetkega vanaraua kokkuostu jõuavad pärijate abiga. Me kõik hädaldame, seejuures enamus vingujatest olete just Teie - suurimad sitakorjajad ja reostajad!, et "see ja see ülimalt haruldane vidin on nüüd igaveseks kadunud". Aga miks see nii juhtus??? Sest oli keegi teine samasuguse mõttelaadiga sitakorjaja, kes mitte mingil juhul oma pasahunnikust loobuda ei tahtnud (pappi nagu putru, ka ulmehind ei morjendanud, midaiganes), ei müünud/kinkinud/annetanud seda reaalsele vajajale, kes oleks selle mõne restaureeritava aparaadi sisse pannud ja nii jääbki...
Eestis puudub täielikult selline (hobi) tegevus, kui refurbishing. Ma saaks aru sellest, kui pasahunniku näol oleks tegu reaalse "tooraine"laoga, kuskohast siis kogu aeg võetakse ette JÄRGMINE roostes fekaal, puhastatakse, värvitakse ehk lihtsamalt restureeritakse ära, pakendatakse, sildistatakse täpse detaili nimetusega ja jummala eest, pannakse kasvõi koju kuiva korralikku lattu riiulile seisma. Ma veaks suisa kihla, et kui siis selline koguja kunagi teise ilma läheb, siis sellise inimese pärijad on õnnelikud, teevad korraliku inventuuri/nimekirja, panevad asjadele hinnad ja KÕIK osapooled on rahul/õnnelikud. Kui seda tehakse ärina - pole kellelgi midagi ette heita. Ärist saab kõike alati osta. Küsimus jääb siiis sitatüki hinnast ja see on Eestis ikka väga paigast ära.
Sestap meeldib mulle siinne automotokoski, kus lihtsalt ära antav kola on peaaegu eranditult kordades paremas korras, kui Tagadi jms "turgude" pasaladu.