[dad]

Ma kaldun arvama,et aasta kümneid, defitsiidis elamine võib ka inimeste ajumolekulide töös, tekitada vale ühendusi, mis tõttu kaldutakse kolikorjamise poole.

Minu seisukoht on,et kui inimesed ise ei suuda oma mõtte ja käitumismalle muuta, siis jätkub kõik vana viisi edasi.

Selline periood on ajaloos olnud korduvalt viimasel paarisajal aastal, nii kaalukausid ühele, kui teisele poole serva. Viimane suurem "äraviskamiste" laine oli möödunud sajandi 60.-datel ehk siis Hruštšjovi ajal, ka siis läks väga arvestatavalt ennesõja tehnikat utiili, meenutage küladese rajatud sööklaid ja poode ... no need, mis tänaseks enamuses kinni ja lagunenud ... ning uued traktorid ja põllutöömasinad, elu tundus paremaks minevat kuni 80.-date Brežnevi stagnatsioonini, siis hakati jälle kõike varuks hoidma.

Täna oleme kaalukausi teises servas, kõike tuleb ruttu toota ja tarbida, mis aga odava nafta lõppemisega ilmselt varsti kaalukausi vastasserva viskab. Juba minu vanavanaisa ennustas, et kunagi saabub aeg, kus isegi poolik hobuseraud korjatakse teepealt üles, sest raud saab kallis olema. Raud juba on kallis, õuedelt tahetakse viimanegi ära viia, suurettevõtted on juba tühjad, Dvigatelist varemed, Levada omadega pees, ainukesena Bermanid punnitavad vastu...

Dad.