[Daff]

Eelkõneleja väide, et ei viitsitud head mootorit toota, ei pea paika. Kui nüüd rääkida sellest T-34 mootorist, siis selle arendamisega nähti kurja vaeva. Antud mootori (V-2) esialgne motoressurss oli projekteeritud 300 tunnile. Kuna aga sellise mootori tootmine oli alles lapsekingades,(mitte ainult venemaal, vaid kogu maailmas), siis olemasolevate vahenditega suudeti tagada esialgne tööiga 150 tundi. Mis aga ei rahuldanud suuri väejuhte. See, et tanki keskmine eluiga oli 7 minutit, ei tähenda, et nad kõik ainult 7 minutit kestsid. Oli masinaid, ja mitte vähe, mille sõjakusele tõmbas joone alla just nimelt kehv mootor. Suure sõja lõppedes oli aga selle mootori motoressurss juba 500 tundi. Nii-et nähti ikkagi vaeva.
Ja see, et mootor õli võttis või põletas, kuidas keegi tahab õelda on samuti üks lahendustest mis on sisse projekteeritud, et pikendada mootori eluiga.
Kes tunneb sügavamat huvi eelmainitud mootori saamisloo ja arendamise vastu, soovitan lugeda Mihhail Barjatinski sulest ilmunud raamaut "T-34 v boju." Kuna raamat on ilmunud juba uue korra ajal, siis on ta veel huvitav selle poolest, et seal on palju arhiivimaterjale nii nõukogude kui saksa poolel tehtud ettekannetest T-34 kohta.