[Basilio]

Kunagi vana Datsuni põhja lappides oli näitlik õppematerjal omast käest võtta. Ühel pool olid kummipunnid põrandas kõvasti oma kohal ... ja põhi ümbert virtuaalseks muutunud.
Teisel pool oli madalaimas kohas asuv punn välja roninud ja vedeles augu kõrval maas ... ja ennäe imet! Põrand sealpool terve mis terve! Ainult kuiv(!) porirada käis punniaugu juurest mati alla. Eks sealt käis vesi sisse, aga välja ka. Pealegi tuulutas sõidu ajal piisavalt et kaua märg olla ei saanudki.
Juba mainitud harjasmatist paremat minu arust ei ole. NB! matt tuleb panna harjased allapoole mitte vastupidi. Siis ei teki põrandale "kompressi" vaid õhk saab liikuda. Madalaimatesse kohtadesse mõni auk, 6mm jääb ehk väikseks, läheb umbe, aga palju üle 8mm ka vist ei tasu, pori hakkab sisse kühveldama.
Vedel õli ei ole hea, korjab veekihi alla, mis ei saa ära auruda ja - pizdets!
Kui on kange tahtmine mitu korda krunditud põrandale veel midagi võõbata, siis vene Litoli või taolist ollust hästi õhukeselt peale. Seda ei pese vesi maha ega roni minu teada alla ka. Ja veel - mastiksid-värgid kippusid vähemalt NL ajal pikapeale ära kuivama ja pragunema. Pragudest immitses mastiksi alla vesi ja edasi tegi see mastiks juba kurja, mitte head. Tavott aga ei kuiva ega pragune naljalt. Seda tõmmati vanasti ka ntx rattakoobastesse kui logareid ei olnud. Olla püsinud küll. Ainult käsi määrib koledasti kui pärast midagi teha on vaja. Käed ja riistad on kogu aeg ligased ja libedad. Ainult vannud!