24-11-2013, 23:55 PM
Dobrý večer, soudruzi!
(Hüva õdakut, seltsimehed! Tšehhi k.)
Kuna seisvaid ovatsioone teemas on raske märgata ja kiitustega olete õige kitsid siis ei jää mul midagi muud üle kui panna kirja veel lugusid Janeček Wandererist.
Ladusime siis sisse uued sõrmelaagrid, sõrmed, stopperid, rõngad, siduri koos supordiga ja muud peenemat mudru. Sai ikka päris tihe ja libe. Imelikul kombel peale siduriremonti tekkis tõrge teiselt vabale käigule lülitamisel. Kataloog kahe sidurilahutuspulga vahel kuuli ei näidanud, mul toimib ta paremini väikese kuuliga. Reguleeritud automaatsidurit nii ja naapidi, viga ilmutab end ikka aegajalt. Ehk peaks vardad välja vahetama.
Rattale sai soetatud peale ka toimiv spidomeeter. Odomeeter ei toiminud, kuigi kaesin üle ja puhastasin-määrisin. Kruttisin 666 ette ja odomeeter hakkas tööle! Saatana musta väe jõud ranges 18 kilomeetrit hiljem
Paar päeva peale suuremat remonti algas kauaoodatud puhkus. Pakkisin kotid, istusin sadulasse ja läksin. Ei olnud üldsegi kindel kui kaugele jõuan, vabalt võinuks Irust hakata tagasi lükkama.
190 km rännak dimensioonide vahel algas edukalt.
![[Pilt: 0105087061dad52.jpg]](http://static2.fotoalbum.ee/fotoalbum/420/174/0105087061dad52.jpg)
Jah, kiiver on sama värvi kui tsikkel. Spordikotis pungitab välja varuaku, just mõni tund tagasi hapet täis valatud. (Aeg-ajalt kaob vool kuhugi) Kotis leidus veel ka muid kuluosi ja nipet-näpet tööriistu et oleks mingigi võimalus kergem rike tee ääres kõrvaldada.
Katastroof tabas mind umbes 35 km enne Rakveret, kadus ära vasakpoolne silinder. Seisma ei hakanud jääma, ei julgenud. Vaimusilmas tulid ette igasugused koledad stsenaariumid, niisis pressisin hambad ristis ja metsik põlemata kütte pilv taga, Rakvere poole. Kiirused langesid nii 60-70ni.
Grossi maja juures oli juba täiesti ükskõik kas kooleb ära või mitte, linn ju paisab, on käe ulatuses. Mingis autotöökojas vahetati küünal ära, kuigi tahtsin ise seda teha. Kõik toimis ja töötas tõrgeteta jällegi. (Kuigi paar päeva hiljem selgus et nad rikkusid keerme ära täiesti).
Edasine teekond peale puhkepausi sujus täiesti tõrgeteta, kuigi ei saanud päris hästi aru kuhu poole me sõitma peaks
Korraks hüppas kõrgepingejuhe mingi ime pärast oma pesast välja ja kaotas jällegi ühe püti ära.
Sõit ise koos igasuguste pauside ja tõrgetega kestis nii VIIS ja pool tundi! Aga tähtis polnud aeg vaid tulemus. Kui oleks tarvis olnud, oleks kasvõi ööbimisega makta teinud.
Tõsine heitlus mehe ja masina vahel. Aga armas on ta mulle, nõnda lagunedes ja tõrkudes aegajalt. Mulle meeldibki nii et käed aeg-ajalt õliseks saaks teha, igav oleks ju istuda sadulasse, käivitada NUPUST ja minna muretult.
(Hüva õdakut, seltsimehed! Tšehhi k.)
Kuna seisvaid ovatsioone teemas on raske märgata ja kiitustega olete õige kitsid siis ei jää mul midagi muud üle kui panna kirja veel lugusid Janeček Wandererist.
Ladusime siis sisse uued sõrmelaagrid, sõrmed, stopperid, rõngad, siduri koos supordiga ja muud peenemat mudru. Sai ikka päris tihe ja libe. Imelikul kombel peale siduriremonti tekkis tõrge teiselt vabale käigule lülitamisel. Kataloog kahe sidurilahutuspulga vahel kuuli ei näidanud, mul toimib ta paremini väikese kuuliga. Reguleeritud automaatsidurit nii ja naapidi, viga ilmutab end ikka aegajalt. Ehk peaks vardad välja vahetama.
Rattale sai soetatud peale ka toimiv spidomeeter. Odomeeter ei toiminud, kuigi kaesin üle ja puhastasin-määrisin. Kruttisin 666 ette ja odomeeter hakkas tööle! Saatana musta väe jõud ranges 18 kilomeetrit hiljem
Paar päeva peale suuremat remonti algas kauaoodatud puhkus. Pakkisin kotid, istusin sadulasse ja läksin. Ei olnud üldsegi kindel kui kaugele jõuan, vabalt võinuks Irust hakata tagasi lükkama.
190 km rännak dimensioonide vahel algas edukalt.
Jah, kiiver on sama värvi kui tsikkel. Spordikotis pungitab välja varuaku, just mõni tund tagasi hapet täis valatud. (Aeg-ajalt kaob vool kuhugi) Kotis leidus veel ka muid kuluosi ja nipet-näpet tööriistu et oleks mingigi võimalus kergem rike tee ääres kõrvaldada.
Katastroof tabas mind umbes 35 km enne Rakveret, kadus ära vasakpoolne silinder. Seisma ei hakanud jääma, ei julgenud. Vaimusilmas tulid ette igasugused koledad stsenaariumid, niisis pressisin hambad ristis ja metsik põlemata kütte pilv taga, Rakvere poole. Kiirused langesid nii 60-70ni.
Grossi maja juures oli juba täiesti ükskõik kas kooleb ära või mitte, linn ju paisab, on käe ulatuses. Mingis autotöökojas vahetati küünal ära, kuigi tahtsin ise seda teha. Kõik toimis ja töötas tõrgeteta jällegi. (Kuigi paar päeva hiljem selgus et nad rikkusid keerme ära täiesti).
Edasine teekond peale puhkepausi sujus täiesti tõrgeteta, kuigi ei saanud päris hästi aru kuhu poole me sõitma peaks
Korraks hüppas kõrgepingejuhe mingi ime pärast oma pesast välja ja kaotas jällegi ühe püti ära.
Sõit ise koos igasuguste pauside ja tõrgetega kestis nii VIIS ja pool tundi! Aga tähtis polnud aeg vaid tulemus. Kui oleks tarvis olnud, oleks kasvõi ööbimisega makta teinud.
Tõsine heitlus mehe ja masina vahel. Aga armas on ta mulle, nõnda lagunedes ja tõrkudes aegajalt. Mulle meeldibki nii et käed aeg-ajalt õliseks saaks teha, igav oleks ju istuda sadulasse, käivitada NUPUST ja minna muretult.