[90Deville]

Mind ei saa eriti väikeautode mittekasutamises süüdistada, mingi kuuendat aastat minimees jne.
Esimene päris oma auto, millega sai pikemaid söite kui külavahel pläristamine ette vöetud, oli Fiat 133, päramootoriga värdjas, 126 veidi suurem vend, kohati ka Seati nimeall tuntud. Omasin vist pea 5a seda 90date algupoolel
Muidugi oli enne 133'me kah autosid nagu muhk ja mosse jms veel, a nendega seotud mälestused on pöhiliselt seotud remontimisega ja siis veel remondiajaväliste remontimistega.
Veel oli kunagi fiat uno peres möned aastad
Kokku kolm suzuki swifti(89-)
Jnejne

Muidugi on vahepeal olnud palju usa autosid, aga minuarust on väike auto ikkagi tore ja naljakas söita

Autos peab olema see miski, mis paneb temast vaimustuma, mingi iseloomuomadus mis nullib ära sada puudust, mingi kiiks. Enamusel väikeautodel on see olemas, ehkki nad on tegelikult pisikesed, odavad, sitastitehtud, halbade söiduomadustega ilma heliisolatsioonita käkid, aga nad teevad söites vöi pealevaadates tuju röömsamaks.

Ma olen nöus söitma miniga ümber euroopa(umbes pooles ulatuses seda ka teinud), aga keeldun seda tegemast ntx praegu mul majaees seisva c4 audiga. Sest esimene neist on ebamugav ja ebapraktiline a teine lihtsalt igav sitakast