28-04-2014, 11:49 AM
Lisan mõned kommentaarid veel, seda nii enda mõtete korrastamiseks kui lugejatele infoks.
Vaatlen "ühegi puuduseta" raketi eeliseid.
Ehitamine on tõesti lihtne, igaüks, kel käed ja pea vähegi töötavad, saab hakkama.
Ökonoomsusega on põnevad lood. Nagu raketi puhul tüüpiline, tuleb info suure kangutamise peale. (Mõned asjad jäävadki saladuseks, kui ise järgi ei proovi.)
Tavalise ahju kütmine käib nii: puud koldesse, tuli otsa ja õigel ajal siiber kinni. Üldjuhul kütmise ajal puid ei lisata. Praktikas seda siiski tehakse, aga ahju tervisele see hea ei ole. Kui ühest koldetäiest ei piisa, on mõistlikum mõned tunnid vahet pidada ja siis järgmine koldetäis ära kütta.
Raketiga on aga nii, et üks küttekord võrdub 3...4 koldetäit puid, siis hakkab mingit sooja tulema ja lesogi saavutab mingi tagasihoidliku leiguse. 2012 jõulude paiku (tolle talve kõige külmemad ilmad) tuli 20 cm aretist kütta isegi 3 korda päevas, sest teine süsteem veel ei töötanud. Ja ikkagi oli hommikul toas muljetavaldav +13 kraadi
Kui Tereškova tööle sai, siis tuli mõlemaid koldeid ikkagi 2 korda päevas kütta. Nii et mingit suurt puude kokkuhoidu võrreldes vana süsteemiga (2 ahju+pliit) ei olnud, pigem vastupidi. Ja kui nüüd võrrelda kulutatud kütuse hulka saavutatud toatemperatuuriga, siis... Väikeste (15 ja 20 cm) süsteemide puhul on veel see pull, et puud tuleb üsna peenikeseks lõhkuda, et kolle tihedalt täis oleks ja tuli vuhiseks. Kui neid pilpaid kord nädalas (näiteks suvilas) valmistada, elab üle, aga iga päev mitu korvitäit tehes viskab ikka siibri ette küll.
Nüüd teine ökonoomsusaspekt, raketi odavus. Koos koolituse, konsultatsiooni ja materjalidega kulus mul kahe raketi peale ligi 900 ühikut kehtivat raha. Kivimaterjalidest ostsin poest ainult šamotte ja neile vajalikku mörti (ühe kotiga sai täpipealt 2 koldesüdamikku valmis). Savi, liiv ja tellised tulid kätte "tasuta", ainult transpordikulud. Torudega nii hästi ei läinud. Siinkohal ka avalik tänu kaasfoorumlasele MANKS, kes mind kasuliku kontaktini juhatas. Ja siiski tuli palju torundusega seonduvat poest osta. Vaatamata sellele, et sain neid sisuliselt hulgikliendi hinnaga, kasvasid summad pikapeale üsna suureks.
Vahemärkus: torudega "mängimine" on esmapilgul küll väga lihtne, aga praktikas see päris nii ei ole (vt eelmise postituse alumist pilti). Ehk kui torud peab limiteeritud ruumi ära mahutama, siis on see, viisakalt öeldes, paras seksuaalvahekord. Tsingitud pleki keevitamine on mõnna-mõnna
Omaette spektaakel on puhastusluukide paigaldamine, sest enamasti ei kattu luukide "kaelad" toru küljes välismüüritise ridadega. See tähendab igasugu põnevate telliseviilakate lõikamist...
Võrdluseks lisan, et kahe ahju jaoks materjale ostes ladusin esmasel poeskäigul 1000 letile. Hiljem sai küll üht-teist juurde ostetud, aga need summad olid suurusjärgu võrra väiksemad (tšekid alles, kokku ei ole löönud). Suureks "päästjaks" olid vanade ahjude uksed, mis peale liivapritsi/värvimist tulid kätte hinnaga 8 euroruublit per uks. Vot siinkohal on raketil tõesti suur eelis: ust kui kallist komponenti pole vaja
Ahjuteost jäi telliseid üle ka pliidi jaoks, metallosad ostsin küll uued. Õigluse huvides olgu küll märgitud, et raketiteo käigus said paika ka ahjude/pliidi vundamendid (mida tuli/tuleb veidi ümber teha), aga need summad suhteliselt marginaalsed.
Kui nüüd osta raketi jaoks "viimne kui liivatera" poest, siis summasid ja tulemust kõrvutades võib igaüks järeldusi teha...
Vaatlen "ühegi puuduseta" raketi eeliseid.
Ehitamine on tõesti lihtne, igaüks, kel käed ja pea vähegi töötavad, saab hakkama.
Ökonoomsusega on põnevad lood. Nagu raketi puhul tüüpiline, tuleb info suure kangutamise peale. (Mõned asjad jäävadki saladuseks, kui ise järgi ei proovi.)
Tavalise ahju kütmine käib nii: puud koldesse, tuli otsa ja õigel ajal siiber kinni. Üldjuhul kütmise ajal puid ei lisata. Praktikas seda siiski tehakse, aga ahju tervisele see hea ei ole. Kui ühest koldetäiest ei piisa, on mõistlikum mõned tunnid vahet pidada ja siis järgmine koldetäis ära kütta.
Raketiga on aga nii, et üks küttekord võrdub 3...4 koldetäit puid, siis hakkab mingit sooja tulema ja lesogi saavutab mingi tagasihoidliku leiguse. 2012 jõulude paiku (tolle talve kõige külmemad ilmad) tuli 20 cm aretist kütta isegi 3 korda päevas, sest teine süsteem veel ei töötanud. Ja ikkagi oli hommikul toas muljetavaldav +13 kraadi
Kui Tereškova tööle sai, siis tuli mõlemaid koldeid ikkagi 2 korda päevas kütta. Nii et mingit suurt puude kokkuhoidu võrreldes vana süsteemiga (2 ahju+pliit) ei olnud, pigem vastupidi. Ja kui nüüd võrrelda kulutatud kütuse hulka saavutatud toatemperatuuriga, siis... Väikeste (15 ja 20 cm) süsteemide puhul on veel see pull, et puud tuleb üsna peenikeseks lõhkuda, et kolle tihedalt täis oleks ja tuli vuhiseks. Kui neid pilpaid kord nädalas (näiteks suvilas) valmistada, elab üle, aga iga päev mitu korvitäit tehes viskab ikka siibri ette küll.Nüüd teine ökonoomsusaspekt, raketi odavus. Koos koolituse, konsultatsiooni ja materjalidega kulus mul kahe raketi peale ligi 900 ühikut kehtivat raha. Kivimaterjalidest ostsin poest ainult šamotte ja neile vajalikku mörti (ühe kotiga sai täpipealt 2 koldesüdamikku valmis). Savi, liiv ja tellised tulid kätte "tasuta", ainult transpordikulud. Torudega nii hästi ei läinud. Siinkohal ka avalik tänu kaasfoorumlasele MANKS, kes mind kasuliku kontaktini juhatas. Ja siiski tuli palju torundusega seonduvat poest osta. Vaatamata sellele, et sain neid sisuliselt hulgikliendi hinnaga, kasvasid summad pikapeale üsna suureks.
Vahemärkus: torudega "mängimine" on esmapilgul küll väga lihtne, aga praktikas see päris nii ei ole (vt eelmise postituse alumist pilti). Ehk kui torud peab limiteeritud ruumi ära mahutama, siis on see, viisakalt öeldes, paras seksuaalvahekord. Tsingitud pleki keevitamine on mõnna-mõnna
Omaette spektaakel on puhastusluukide paigaldamine, sest enamasti ei kattu luukide "kaelad" toru küljes välismüüritise ridadega. See tähendab igasugu põnevate telliseviilakate lõikamist...Võrdluseks lisan, et kahe ahju jaoks materjale ostes ladusin esmasel poeskäigul 1000 letile. Hiljem sai küll üht-teist juurde ostetud, aga need summad olid suurusjärgu võrra väiksemad (tšekid alles, kokku ei ole löönud). Suureks "päästjaks" olid vanade ahjude uksed, mis peale liivapritsi/värvimist tulid kätte hinnaga 8 euroruublit per uks. Vot siinkohal on raketil tõesti suur eelis: ust kui kallist komponenti pole vaja
Ahjuteost jäi telliseid üle ka pliidi jaoks, metallosad ostsin küll uued. Õigluse huvides olgu küll märgitud, et raketiteo käigus said paika ka ahjude/pliidi vundamendid (mida tuli/tuleb veidi ümber teha), aga need summad suhteliselt marginaalsed.
Kui nüüd osta raketi jaoks "viimne kui liivatera" poest, siis summasid ja tulemust kõrvutades võib igaüks järeldusi teha...