[phyl]

Idee on sellel puurimisel lihtne - teostus pole ka tuumafüüsika. Küll aga probleem selle puurimisega tekib siis, kui elektroodi ei saa küünla seest kätte. Vot siis hakkab jama pihta.

Siin on mitu harva ja halba episoodi koos. Keegi on suutnud oma mõistusega asja perse keerata.

Variant A oleks jätkuvat puurida - küll aga mingil meetodil tuleb see küünla seest puhtaks saada. Kas siis tõesti külmutada ja siis peksta juppideks - häda on see, et mingid külma sprayd võid endale munadevahele lasta - vaja on natike külmemat asja, kas siis vedelat lämmastikku või vedelat gaasi - ükskõik mis asi see on, see peab suutma külmutada asja korralikult kuna tegemist pole õhukese pleki või poldiga.

Variant B on keevitada - siin peab olema tahtejõudu ja natike nuppu. Esimene asi millele tuleb tähelepanu pöörata on see, kuidas materjalid soojaga paisuvad. Et asja alumiini seest kätte saada peab alati alumiiniumi maha jahutama. Soe alumiinium ja kuuma polt - see poob ennast niimoodi kinni, et paha hakkab.

Teine väike tähelepanek on see, et enne keevitamist aga tuleks asjad kuumaks muuta - siis keevitus on tugevam.

Kolmas tähelepanek on see, et ära asja äkiliselt jahuta.

Kui kuumast peast keevitada ja külmast peast keerata, siis on lootus suht suur, asi keevitades kätte saada. Sital juhul keerab keerme ka kaasa koos eelsüüte küünlaga - küll aga mingi vahe puksiga saab keerme taastada (sarnaselt tavalise süüteküünla keerme pesa taastamisega)

Aga jõudu katsetamisel. Kehval juhul tuleb süda külmaks muuta ja hommikul valget suitsu nautida - või kellelegi mõni euro maksta, et sitast saia saaks.