[Romka]

Suht jama on niisama katsetuse teel süüdet timmida - iga kord jäta auto seisma ja roni kapoti alla. Nii ei saa päris hästi aru ka, millal on süüde parim. Tahaks proovida näiteks koormaga mäkketõusul süüte liigutamist jms. Lugesin vene Gaz-66 foorumist, et 66-l parima süütemomendi timmimine väga lihtne, sest saab seda teha sõidu ajal käega jagajat liigutades.
Leiutasin siis käepärastest vahenditest oma Gazile ka sellise ajutise süsteemi:

   

   

Käiku läks Gazi enda toore tross.

   

Midagi puurima ei hakanud, kuna kasutasin ära salongi papi tüübli auku.

   

Katsesõitudeni täna veel ei jõudnud.

Siiani tehtud reguleeringute järgi töötab auto täitsa talutavalt jagaja poole reguleerala ulatuses. Keskosast kuni täiesti äärmisse varajasse seisu.
Täiesti hilisega käib ühtlaselt, pööretel puhas hääl. Kui aga reguleerida varasemaks, hakkab vahele jätma. Kõige kõrgemad pöörded tühikäigul on praktiliselt kõge varasemas asendis.

Kumb on ohtlikum, kas liiga hilisega sõita või varasega?
Mõtlen, et kumb põletab klappe ja kolbidele aukusid sisse? Viimane täitsa juhtus mu tuttava autoga kunagi.

Kummaga on ökonoomsem, kas ikkagi varasemaga?

Kas see pole mingi näitaja, et minu arvates käib koledasti ja jätab vahele, kuigi on jõulisem ja võibolla ökonoomsem (süüde varane). Või siis teine versioon sõidan ilusa puhta häälega töötava mootoriga, aga süüde on liiga hiline.
Ei ole siiani sellest Gazi süütest sotti saanud...