[hall kass]

Loomaarstist poeg Tln`s sai kaks nädalat uue jalgrattaga liikuda. Pühapäeval rõõm otsas- varastati kesklinnas, vaatamata viimase peal (hinna järgi)lukule. Kas tõesti peab uue asja kohe kõveraks ja lapiliseks peksma, et ära ei varastataks Edgargradis? Kahju meheksest, kuidas ta selle ostuks mitu kuud pani saja euro kaupa kõrvale ja põhjalikult eeltööd tegi. Firmal ka- peab jälle öövahetuses kojuviimiseks taksot tellima.

Tartus on samamoodi. Sa võid suvalise ratta keset päeva poe ukse eest võtta ja rahvas vaid loovib tuima näoga mööda. Sa võid kõndida läbi linna, lukustatud jooksudega kallis vokk õlal - kedagi ei koti. Kunagi sellise pildi peale politseisse helistades sain vastuseks: "ju ta siis enda ratast kuhugi remonti viib..." Tookord tassis mingi suvakas õlal ilma esijooksuta uhket liikurit.

Vot, mul endal on kaks kogemust enda ratastega.

Esimesel korral pandi poe ees mu rattale võõras trosslukk peale. Võtit ei jäetud. Kuna varem seesugune kogemus puudus, rääkisin poe turvadega ja kutsusin politsei. Kõik nad soovitasid: käi kodus, too tööriistad ja lõhu see lukk ära. Nii tegin ja keegi ei pööranud tegevusele tähelepanu.

Teisel korral avastasin poest tulles, et mu jalgratta lukk lihtsalt ei avane enam. Käisin jalgsi kodus, töin väikese rauasae ja nühkisin sellega trossi pooleks. Sellele kulunud mõne minuti jooksul käis sealt palju inimesi mööda. Üks tundis mu tegevuse vastu huvi, aga läks edasi, kui olin öelnud, et päästan oma ratast.

Tuttav pani Karlova linnaosas enda ratta 15-ks minutiks privaatsesse tagaaeda. Naastes ta ratast ei leidnud.

Kesklinnas olen näinud sadulata ja esijooksuta velosid, millel suure vihaga oli kõveraks pekstud kõik, mida küljest kruvida ei õnnestunud.