[taruvaras]

Mina kasutan lootusetult käest läinud kohtades ja kõikides kere õõnsustes Dinitrol ML-i. Ronib häst ja ei kuiva mingiks vahaks. Olen ka teisi proovinud aga need kuivavad ära ja kui kihti uuendada siis on näiteks uks lõpuks paksult tavoti laadset kraami täis ja värske vedelik ei tungi enam probleemsetesse kohtadesse. Igal suvel käin autod sellega jälle üle. Komplekteerimisel lasen kah iga keerme ja liite vahele.Ostan tavaliselt 5 või 10 liitri kaupa ja spreid kah. Saab: http://www.rivor.ee/ ja kindlasti ka kuskilt mujalt veel.

ML on kahtlemata hea toode, kuid ta on effektiivne vaid uue sõiduki töötlemisel. Kleepub hästi, ei kuiva, kuid ronimisvõime täielikult puudub, näiteks kahe pleki vahelistesse liidetesse (valtsid jne.), mille vahel juba rooste "möllab". Kuhu ML- i piisk on lastud, sinna ta ka jääb, ise ta rohkem laiali ennast ei aja.
Juba tugevasti roostetavate õõnsuste sisepindu kaitseb ikka vedel õliollus. Ise olen kasutanud õõnesprofiilides päris ohtralt hoopis muuks otstarbeks mõeldud veokite tsentraalmääret. Ta määrdena on vedel, kuid suisa tasapinnaliseks ka aja jooksul ei valgu, sisaldab aga samas ohtralt õlijast ainet. Kui täna näiteks tilk keskmääret panna tolmusele plekile, siis juba mõne päeva pärast on umber selle tilga juba paarisendine õlist ja tolmust märgunud sõõr. Seega tolm ise on õli edasironimise abivahendiks kaitstavatel pindadel ja tolmukord paratamatult tekib ka ju aja jooksul nii uste sisemusse küljekarpidesse kui muudesse. Töötlemata pinnal aga aitab tolm samuti niiskusel ronida ja roostet produtseerida, tolm koosneb ju samuti Mendelejevi tabelist, milles on üksjagu aktiivseid elemnente, mis kõik tahavad õhuhapnikuga kakelda.
Enamus vast on teavad kooli keemiatunnis tehtud katset naatriumiga. Kui naatriumi tükike lasta veega täidetud katseklaasi, siis naatrium "roostetab" peaaegu momentaalselt vee keskkonnas, reageerides hapnikuga. Ka keemias kasutatav naatrium on ju samuti kaitstud korrodeerumise eest, olles ju oma purgis üle valatud õliga. Autoplekk ei ole naatriumist, vaid põhikomponendilt rauast. Reageerimine hapnikuga ei ole nii kiire, sama tükikese puhul toimub aastaid. Kui see tükike rauda ka purki panna ja õliga üle valada, siis tema korrodeerumist sisuliselt ei toimu.
Kui plekki pole mingilgi moel püütud kaitsta, siis ongi tulemus selline, nagu antud teemaauto avatud õõnesprofiile kajastavatel fotodel. Sest nii ongi, et rooste sööb tavaliselt kere läbi just seestpoolt väljapoole
Tänapäeval kerede lisakorrosioonitõrjet üldiselt ei harrastata,sest rahval on raha küll ja sõidukeid palju vana väljavahetamiseks. Kuid ikka ja jälle aeg-ajalt ilmub praegugi garaažidest välja mitmekümneaastaseid vene päritolu hästisäilinud plekitöid mittevajavaid sõidukeid vanapapidelt, kes oma autot ühel või teisel moel mökerdasid tol ajal, et defitsiiditingimustes soetatud masin kestaks tema eluea, laste eluea ja jätkuks ka lastelastele. Kusjuures nende seas on ka aktiivselt talviti kasutatuid, kuid siiski võrdlemisi hästi säilunud sõidukeid.
Eks iga ühel oma retsept, mida ta kiidab. Olen ka kasutanud tavalist mootoriõli ja bensiinis lahustatud grafiitmäärde segu, selle segu lisamist ka omakorda keskmäärdele, mille siis pihustan õõnsustesse. Grafiidi heaks omaduseks on see, et selle tasapinnalised liblekesed aitavad õlil ka vertikaalpinnal ülespoole ronida.
Kus vähegi võimalik ligipääs, olen plekivaltside kruntimiseks näiteks ustel terves perimeetris seestpoolt pihustanud roosteeraldusõlisid, mis oma pugemisega avab tee juba hiljempritstavale "moosile". roosteeraldusõlides seda õliollust on ikka üsna vähe, kui seda kusagil kasutada, siis neid auruvaid-lenduvaid komponente on neis minu hinnangul umbes 95%. Enim rasvasem pind jääb nendega, mis sisaldavad molübdeenlisandit, kruntimiseks hea. Kel huvi tehku katse märja plekitükiga, pihustades mingi sortsukese keset märga osa. Siis on oma silmaga nähtav kuidas pritstud koht tõrjub veemolekule pinnal. Kõlbab ju sama toode ka niiskuse eraldamiseks süütesüsteemi detailidel- piibud, juhtmed, süütepool, jaoturi kaas- vältimaks sädeme ülelööke.
Minu teoorias ja praktikas peaks kaitstavat detaili kattev mögin olema parasjagu kleepjas, samas nii paks, kui vedel, et ta ei valguks pinnalt aja jooksul täielikult ära, samas juhuslikult sinna alla sattunud niiskus peaks saama läbi tema kaitsekelme kuival ajal välja auruda ja pärast niiskuse väljaaurumist tekkinud väljaaurumispoorid peaksid mögina vedeluse toel uuesti sulguma, kinni kasvama, et vältida uue niiskuse kelme alla pugemist.
Ülaltoodud kemüüse kaitset olen juba aastaid nautinud oma väikese transpordifirma vähese elektoonikaga lihtsatel vanema põlvkonna veokitel, mille väljalaskeaastad jäävad vahemikku 1985-1998 ja mis kohalikeks siseriiklikeks vedudeks kõlbavad küll ja küll. Kabiinid, stanged jms. on seestpoolt töödeldud sellise seguga. Ei roosteta ja seega ei vaja ka kallist värvimistööd, üldiselt näevad need "vanurid" head välja. Aja jooksul on liidetest imbunud õlist ja kogunenud tolmust mustad randid, kuid need ei häiri ja pole neid seepärast ka maha nühkinud. Parem siis need randid, kui töötlemata pinna puhul tänaseks oleks tekkinud vohav rooste. Ka veoki raamid ja selle küljes rippuvad vidinad pritsin sügiseti enne soolast talveperiooodi mootoriõliga kokku ja talve jooksul ei pese seda enne kevadet maha.