[Talupoeg taluja]

No mul oli ka üks seik linnas. Kuna mul ka oli jalg paistes ja iga samm ja liigutus võttis silmanägemise märjaks,võtsin nõuks oma kaubikuga parkida poe ukse ette ,sest ka silma nägemiskauguses polnud ühtegi vaba kohta ja täpselt ka kollase pideva joone piiresse. Tol hetkel oli mul eeskirjadest täitsa savi! Sain vaevalt uksest välja lombata,kui kohviku õuest tuli mingi vanamees oma autoga välja ja keris klaasi alla ja kukkus räuskama ja lõugama. Ma ei jõudnud midagi vastu karjuda ja kuna olen rohkem tegudeinimene..... aga haige jalg segas.....ei võtnud midagi ette..... Aga nõutuks tegi küll. Kas peab nii märatsema ja lõugama. Saaks viisakamalt. Kõrval töötasid mehed ja küsisin neilt,et kes see marutõbine on. Pidi mingi ülemus olema.... aga nime ei julenud nad mulle ka öelda.... Kalpsasin siis poodi ja ajasin asja ära. No mingit parkimiskaarti sellise häda puhul mulle vaevalt oleks antud aga elu tahab elamist ja tuleb ka reegleid rikkuda,mis teha.
Ega me ju ka kõike ei näe kohe ja ei aima,miks asjad vahest teistmoodu. Ei maksa ka kõiki hukka mõista,kui tegelikku olukorda ei tea. Pealtäha viks poiss võib tegelikult päris sant ja kasvõi jalutu olla....... aga pole mõtet ka räuskama ja taguma hakata. Ise võime iga hetk samasugusesse situatsiooni jõuda.....