[pen.skar]

Pühapäeva õhtul Kuivastusse tulles praamile saba hiiglapikk- punane kõrtsikatus vaevu paistis. Kümne meetri kaupa edasiliikumine. Alul lükkasin üksi tsiklit, varsti akusäästmiseks sõiduautosidki tõugati käsitsi edasi. Siis motopükstes lõppukõndija(naine olla sõidukaga kuskil seal) soovitas- sõida kassa kõrvale tühja vahesse ja saad pileti ja kutsutakse kohe praamile. Küsisin temalt üle- autojuhid peksa ei anna kui nii kõigist mööda sõidan? Ei andvat, ollagi niisugune kord! Ja tõesti kassatibi viipaski letti. Pilet käes, küsib veel -edasi oskad? No milles küssa- põrr ja tõstmata lankspoomi otsast mööda. Vaat siin oli apsakas- tibi jooksis järgi ja võttis, näitas piletit mingile ekraanile tõkkepuu kõrval ja alles siis olin valge mees laevale minemas. Stividor juhatas kempsuesisele eendile parkima, kuhu paar kaherattalist veel mahtunuks.
Kottpimedas Kilingi-Nõmmes jäigi bensiinijaam leidmata, tuledesäras Apja, tema tanklasse veeres küll palja bensuauruga. Kirusin tumeda visiiriga kiivrit- läbi näeb tulevalgel ähmaselt vaid valgeid jooni. Poolülestõstetuna - oi kui kibe on pikalt nokk ees silmatulnud sääsk...