[Sillu]

Loomulikest liigitustest

 
Selgitame alul paari sõnaga nn.
loomuliku kategooria
mõistet.Veel hiljuti oldi veendunud, et liigituste ainus õige ja loogiline vorm on puukujuline hargmik: nt. sõidukid jagunevad maa-, vee- ja õhusõidukiteks, maasõidukid omakorda iseliikuriteks ja veetavateks, iseliikuridauru-, bensiini- ja elektrimootoriga sõidukiteks, bensiinimootoriga sõidukid nelja- ja kaherattalisteks,neljarattalised autodeks ja bussideks, autod sõidu- ja veoautodeks jne. Viimaste aastakümnete psühholoogias, lingvistikas ja antropoloogias tehtud leidude põhjal on aga selgunud, et inimene oma praktilises maailmaliigenduses jagab asjad kõigepealt nn.
põhitasandi
kategooriateks, mis moodustuvaderiliste
prototüüpsete
(tüüpiliste, sagedaste) tunnusekimpude põhjal: auto on selle järgi umbes ‘bensiini-või diiselmootoriga sõiduk või veok, mitte vähem kui 4 rattaga, liigub harilikult teel (st. spetsiaalseltkõvastatud ja silutud pinnal), on roolist juhitav’. Prototüüpi ei kuulu vist auto suurus ja see, mida temagaveetakse, veo- ja sõiduautod on seega auto alaliigid; bussid, samuti elektri-, gaasi- ja päikeseenergialtöötavad autod on mitteprototüüpsed autod; autorongid on autode ja rongide hübriidid; dresiinid jäävad pigem rongide kategooriasse, kuna liiguvad rööbastel ja pole juhitavad; mootorrattad ja mopeedid kuikaherattalised jäävad autode hulgast välja; ratastraktorid ja kombainid jäävad välja, kuna ei liigu tüüpiliseltteel ega ole tüüpiliselt sõidukid ega veokid, vaid tööriistad. Naturaalsed liigitused selguvad tihti olevat
radiaalsed
: eristuspõhimõtteks on ‘midagi tähtsat / kõik ülejäänu’. “Kõigest ülejäänust” omakorda kumavad läbi prototüübid, mis aga pole nii võimsad ja selged kui põhiprototüüp jne. Loomulikud klassid moodustuvad tihti eri liiki tunnusekimpudena, milles osaleb läbisegisisulisi, vormilisi, funktsionaalseid jm. tunnuseid. Mingi loomuliku aine kogumit tajutakse pigem mitteloogilise süsteemina, mille kõik liikmed leiavad oma koha mingisse tähtsusjärjekorda pandudtunnusetasandite plaanis, vaid kogumina, kus leidub esileküündivaid ja olulisi asju, mis on selgelt “midagi”, ja teisi, mis pole eriti “midagi”. Folkloor kui süsteem meenutaks selle vaateviisi järgi klimbisuppi, kusleidub mingi hulk suuri tihkeid klimpe, sellest suurem hulk väikesi püdelaid klimpe ja eriti suur hulk  prototüüpidest kõrvale jäävat ebamäärast “püreed”. Kõik me tunneme nalju nagu: “Meie klassi õpilased jagunevad sportlasteks, tüdrukuteks, punapeadeks ja tuupuriteks.” Asjaolude sobival kokkusattumisel võibselline naturaalne rühmitus olla parim ja selgeim rühmitus

See uunikum peaks igati selle liigitusega sobima.