21-10-2014, 12:20 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 21-10-2014, 12:48 PM ja muutjaks oli Madlobster.)
See on ülimalt hall ala
Sisuliselt pole ju vahet, kas müüa kasutatud riideid, autosi või fotoaparaate.
Kui on seadusest tulenev kohustus oma müüdavale kaubale garantii anda, siis ju peaks ka hind tublisti kopsakam olema.
Ka uute autode garantii käigus vahetatavate juppide summa on märkimisväärne. Mis siis veel vanast autost rääkida. Aga no näe ei ole võimalik ka poel müüa garantii ja järelhooldus toega toodet. Selle asemel tellitakse hiinast (saab odavamalt) Risk saada defektne toode kuni selleni välja, et toode üldse kaubaveo käigus kaduma läheb kaalub üle hetkel välja käidava summa.
Minu garantiiga müügis olev kasutatud auto vajub enne maasse kui vajaliku hinnaga ära ostetakse. Aga kahjuks odavamalt garantiiga ei julge müüa, kuna tõepoolest nimetatud turbo viga võib vanainimese käes veel aastateks varjule jääda kuid ilmneb tunni jooksul Tauri käes, kes naaberkülas asuva sõber Mürka uut suubvuufrit vaatama leekis ning vaesest kolkskaagenist kurvilisel külateel kõik, mis andis välja pigistas.
Äkki panen müüki oma vanaisa fototehnika, rikkaks ei taha saada ja läheb osta oksjonil selle hinnaga, mis pakutakse.
Uus omanik teeb testipildid kinganinast ja taamal asuva tarekese katusel turritava antenni küljes kõikuvast varesest. Kõik sobib ning raha ja pildikarp vahetavad omaniku.
Õnnelik uus omanik siis õhtul hakkab oma värskest ilmakodanikust vannipilte tegema ja objektiiv kukub eest ära. Apastraat katki tital muhk peas, ruudulise kleidi ja lokirullidega pereema kisa kostub tuulise ilma kiuste miilide taha.
Ja seisabki harjavarrega vana kola armastuse eest üle küüru saanud kühmus vunts mul karidoris. Ühes käes päevi näinud pildikarbi kere, teises pisut seebine ja tilkuv luubitoru.
Mis ma nüüd siis teen? Räägin loo, kuidas vanniaur liimi sulatas ja juhatan ta linna servas elava teada tuntud remondimehe manu (muhe vana muide, prillid on paksemad kui prantsuse veinipudeli põhjad kuid hästi oskab ja odavalt teeb)
Või mõtlen endamisi, et äkki viimane fotojaht Kärevere turbarabasse sai vanale pildikarbile liiga raskeks katsumuseks.
Mis küll veel eile kodus antud vigurist muraka pilte välja koukides ennast kuidagi ei ilmutanud. Pakun vuntsile tuikava küüru leevenduseks pitsi konjakit ja tassi kohvi, ostan õnnetu välimusega vana sõbra tagasi ning lisan lappi soristava ilmakodaniku valu vaigistamiseks tema esimese auto ostu fondi sümboolsed 100 jeevrikut???
Aga äkki (minu arust pisut vilavate silmadega) vunts kukkus koos aparaadiga hoopis läbi tüdrukte dušširuumi laeplaatide (kus lootis õhtuse igavuse leevendamiseks kenasi fotusi saada) (sellest ka seebine ning tilkuv luubitoru ja tuikav küür) ja õnnetu lugu titast ja kurjast naisest on sama sorav soperdis nagu mul praegu?
Vat ei teagi, kudas see õige oleks.
Sisuliselt pole ju vahet, kas müüa kasutatud riideid, autosi või fotoaparaate.
Kui on seadusest tulenev kohustus oma müüdavale kaubale garantii anda, siis ju peaks ka hind tublisti kopsakam olema.
Ka uute autode garantii käigus vahetatavate juppide summa on märkimisväärne. Mis siis veel vanast autost rääkida. Aga no näe ei ole võimalik ka poel müüa garantii ja järelhooldus toega toodet. Selle asemel tellitakse hiinast (saab odavamalt) Risk saada defektne toode kuni selleni välja, et toode üldse kaubaveo käigus kaduma läheb kaalub üle hetkel välja käidava summa.
Minu garantiiga müügis olev kasutatud auto vajub enne maasse kui vajaliku hinnaga ära ostetakse. Aga kahjuks odavamalt garantiiga ei julge müüa, kuna tõepoolest nimetatud turbo viga võib vanainimese käes veel aastateks varjule jääda kuid ilmneb tunni jooksul Tauri käes, kes naaberkülas asuva sõber Mürka uut suubvuufrit vaatama leekis ning vaesest kolkskaagenist kurvilisel külateel kõik, mis andis välja pigistas.
Äkki panen müüki oma vanaisa fototehnika, rikkaks ei taha saada ja läheb osta oksjonil selle hinnaga, mis pakutakse.
Uus omanik teeb testipildid kinganinast ja taamal asuva tarekese katusel turritava antenni küljes kõikuvast varesest. Kõik sobib ning raha ja pildikarp vahetavad omaniku.
Õnnelik uus omanik siis õhtul hakkab oma värskest ilmakodanikust vannipilte tegema ja objektiiv kukub eest ära. Apastraat katki tital muhk peas, ruudulise kleidi ja lokirullidega pereema kisa kostub tuulise ilma kiuste miilide taha.
Ja seisabki harjavarrega vana kola armastuse eest üle küüru saanud kühmus vunts mul karidoris. Ühes käes päevi näinud pildikarbi kere, teises pisut seebine ja tilkuv luubitoru.
Mis ma nüüd siis teen? Räägin loo, kuidas vanniaur liimi sulatas ja juhatan ta linna servas elava teada tuntud remondimehe manu (muhe vana muide, prillid on paksemad kui prantsuse veinipudeli põhjad kuid hästi oskab ja odavalt teeb)
Või mõtlen endamisi, et äkki viimane fotojaht Kärevere turbarabasse sai vanale pildikarbile liiga raskeks katsumuseks.
Mis küll veel eile kodus antud vigurist muraka pilte välja koukides ennast kuidagi ei ilmutanud. Pakun vuntsile tuikava küüru leevenduseks pitsi konjakit ja tassi kohvi, ostan õnnetu välimusega vana sõbra tagasi ning lisan lappi soristava ilmakodaniku valu vaigistamiseks tema esimese auto ostu fondi sümboolsed 100 jeevrikut???
Aga äkki (minu arust pisut vilavate silmadega) vunts kukkus koos aparaadiga hoopis läbi tüdrukte dušširuumi laeplaatide (kus lootis õhtuse igavuse leevendamiseks kenasi fotusi saada) (sellest ka seebine ning tilkuv luubitoru ja tuikav küür) ja õnnetu lugu titast ja kurjast naisest on sama sorav soperdis nagu mul praegu?
Vat ei teagi, kudas see õige oleks.