27-10-2014, 00:31 AM
See, mida ksf! koterman kirjutab, on kahtlemata õige. Aga püüdkem asju vaadata positiivses võtmes.
Kui rivistada sadamakaile üles kolm tegelast, kellest esimesel on Vanemuisest täiesti poogen, teine tunneb muret ja arvab, et keegi peaks midagi tegema, ja kolmas, kellel on veidigi reaalsem plaan, kui Vanemuise ümberehitamine kosmosesüstikuks, siis kõige positiivsem on kindlasti viimane variant. Muidugi jah, Vanemuise päästmisega on korduvalt tegeldud. Sadam remontis kunagi põhja, "paralleelfoorumis", millele viitas ksf! Soobel, vilksatas ka üks päästja ja nüüd on asi uuel ringil. Tulles veest maapeale ja siinsesse foorumisse, siis kohtab kah mitmeid juhtumeid, kus keegi on omandanud mingi objekti ja deklareerib, et see on nööpnõelteks konverteerimisest päästetud, lubab ajalugu säilitada ja asja korda teha. Mõned plaksutavad käsi, mõned õpetavad ja manitsevad (kuigi neid ei võeta kuulda) ja mõne aja pärast saabub vaikus...
Samas ei peaks selliste tegelaste üle ilkuma, irvitama ega parastama. Nemad on erinevalt ilkujatest-parastajatest vähemalt üritanud, midagigi teinud. Ilm om oppi, ega ta ellä olõi. See tähendab, et need üritajad on saanud mingi kogemuse. Individuaalne kogemus talletub ka kollektiivses kogemustepagasis, kust kõik võivad õppida, kui muidugi tahavad ja suudavad. "Halvad" kogemused on "headest" palju õpetlikumad ja viivad lõppkokkuvõttes toimiva lahenduseni, kuidas positiivse lõpptulemuseni jõuda.
Mulle kerkisid silme ette teatud pildid. Siin-seal seisavad vanad traktorid postamentide otsas, raudteejaamades seisavad auruvedurid. Eespool oli juttu Vanemuise muutmisest maapealseks kinnisvaraobjektiks. Tõepoolest võiks ta kusagil Emajõe läheduses kaldal seisva ajaloomälestisena inimestele rõõmu pakkuda. Sõitma teda vaevalt keegi enam paneb, aga monumendiks vuntsimine ei peaks ei teostuslikult ega rahaliselt sugugi ilmvõimatu olema. Kõik on kinni muidugi inimestes ja nende motivatsioonis.
Ja siit teemaväliselt edasi - miks ei võiks mõned vanad (pelgalt taastatud välisilmega) bussid bussijaamades monumentidena seista?
Kui rivistada sadamakaile üles kolm tegelast, kellest esimesel on Vanemuisest täiesti poogen, teine tunneb muret ja arvab, et keegi peaks midagi tegema, ja kolmas, kellel on veidigi reaalsem plaan, kui Vanemuise ümberehitamine kosmosesüstikuks, siis kõige positiivsem on kindlasti viimane variant. Muidugi jah, Vanemuise päästmisega on korduvalt tegeldud. Sadam remontis kunagi põhja, "paralleelfoorumis", millele viitas ksf! Soobel, vilksatas ka üks päästja ja nüüd on asi uuel ringil. Tulles veest maapeale ja siinsesse foorumisse, siis kohtab kah mitmeid juhtumeid, kus keegi on omandanud mingi objekti ja deklareerib, et see on nööpnõelteks konverteerimisest päästetud, lubab ajalugu säilitada ja asja korda teha. Mõned plaksutavad käsi, mõned õpetavad ja manitsevad (kuigi neid ei võeta kuulda) ja mõne aja pärast saabub vaikus...
Samas ei peaks selliste tegelaste üle ilkuma, irvitama ega parastama. Nemad on erinevalt ilkujatest-parastajatest vähemalt üritanud, midagigi teinud. Ilm om oppi, ega ta ellä olõi. See tähendab, et need üritajad on saanud mingi kogemuse. Individuaalne kogemus talletub ka kollektiivses kogemustepagasis, kust kõik võivad õppida, kui muidugi tahavad ja suudavad. "Halvad" kogemused on "headest" palju õpetlikumad ja viivad lõppkokkuvõttes toimiva lahenduseni, kuidas positiivse lõpptulemuseni jõuda.
Mulle kerkisid silme ette teatud pildid. Siin-seal seisavad vanad traktorid postamentide otsas, raudteejaamades seisavad auruvedurid. Eespool oli juttu Vanemuise muutmisest maapealseks kinnisvaraobjektiks. Tõepoolest võiks ta kusagil Emajõe läheduses kaldal seisva ajaloomälestisena inimestele rõõmu pakkuda. Sõitma teda vaevalt keegi enam paneb, aga monumendiks vuntsimine ei peaks ei teostuslikult ega rahaliselt sugugi ilmvõimatu olema. Kõik on kinni muidugi inimestes ja nende motivatsioonis.
Ja siit teemaväliselt edasi - miks ei võiks mõned vanad (pelgalt taastatud välisilmega) bussid bussijaamades monumentidena seista?