[valdo]

Ratas on valmistatud Austrias, Graz-Puntigami linnas paiknenud Steyri jalgrattatehases "Junior" 1942. aastal (raam 1941. aastast). Ratas sai omandatud tugevalt roostes kujul, kuid enam-vähem komplektsena ühest Põhja-Järvamaalt ühest talust, kuhu ta sattus 1944. aasta septembri lõpus pataljoni "Narva" purukslöömise järel.
Eesti Leegioni üks tuntumaid pataljone kandis toonaküll ametlikult juba 20. üksiku SS-füsiljeerpataljoni nime. Ratas on 1944. aasta septembri lõpus leitud kohalike elanike poolt sellest Ambla ja Karkuse vahelisest soisest metsast, kus pataljoni "Narva" tuumik ööl vastu 22. septembrit 1944 Nõukogude vägede poolt  ümber piirati ja likvideeriti.  Nimelt taganes 21. septembril  1944 verisesse Porkuni lahingusse sattunud pataljoni "Narva" tuumik – mõnisada meest koos kergtehnikaga – energilise  komandöri Hando Ruusi (hüüdnimega Vana Tou) juhtimisel läbi Nõmmküla Ambla-Karkuse suunas loodesse, kuid nõukogude väed jälitasid neid ning hommikul avastasti, et nad on ümber piiratud. Suur hulk mehi võeti vangi (sh komandör Hando Ruus, kes hiljem surma mõisteti), osa mehi pääses  aga metsadesse-rabadesse põgenema. Nii relvad kui ka muu tehnika jäid metsa laialipillutatuna maha, palju igapäevaelus kasutamiskõlblikku (sh ka see jalgratas) veeti ümbruskonna rahva poolt laiali.
Ratas oli säilinud peamiselt komplektsena, v.a. eemaldatav leistang ja pisiosad (lamp, generaator, pump). 2014. aasta novembris sai ratas kompleksselt restaureeritud ja viidud algsesse komplektsusese, st taastatud üleni matjas must värv kõikidel detailidel. Restaureerimise põhjuseks oli asjaolu, et Eesti Ajaloomuuseum avas 3. detsembril Maarjamäel Saksa okupatsiooni kajastava näituse, kuhu see ratas sai neljaks aastaks kokkuleppel Eesti Jalgrattamuuseumiga deponeeritud. Seega saavad kõik huvilised seda Maarjamäele nelja aasta jooksul vaatama minna.

Kes Maarjamäele ei satu, see saab Väätsal, meie muuseumi ruumides vaadata wandereri toodetud Saksa sõjaväeratast 1940. aastast - samuti nagu Steyrgi minu erakogust. Erinevalt Steyrist on sel säilinud originaalvärv.

Jalgrattaid kasutasid sõja ajal paljud Saksa Wehrmachti ja Relva-SSi üksused. Sõjaväerattaid valmistati  ühtse tüüpmudeli järgi paljudes erinevates jalgrattatehastes.  Pisidetailides võisid erinevate tehaste  rattad üksteisest erineda, kuid kõigil neil olid  identsete mõõtudega raam ning enamik üksteisega vahetatavaid põhiosi (leistang, porilauad, rattad, sadul). See tegi nende rindeolukorras transportimise ning remontimise võimalikult lihtsaks. Sõjaväeratta peamisteks eripäradeks võrreldes

tsiviilrattaga olid kroomitud/nikeldatud detailide puudumine, mattmust värv, kergelt  eemaldatav juhtraud ning suur lattrauast kokkuneeditud pakiraam, mis võimaldas vedada mitmesugust väiksemat varustust.

Pilte ka: