[CORRADOg60]

Käivitus mootoritega kokkupuuted on seni olnud ainult negatiivsed. Enamus masinatel on käivitamine olnud ikka tubli ettevõtmine.
Kõigepelalt kerid seda nööri sinna seivi peale ja sikutad pool päeva. Sellest poolest päevast pool arvad et ei saa kätte ja teine pool, et vist on täis. Lõpuks kui sädet vaatad selgub, et magneeto on hoopis niiskust saand ja tuleb ööseks ahju otsa visata .

Tuttav 52 läheb nöörist ka esimesest tõmbest. Eks küsimus ole ikka mootori ja abiseadmete seisundis ja häälestuses.
Enda kunagistest töömasinatest said kõik peale ühe käivitusmootoritele starterid peale. Kui mootor tihe ja süüted/segud paika said, siis kapoti alla karbussi assisteerima minna polnud vaja. Mass sisse, bensukraan lahti, vastavalt vajadusele(temperatuurile) õhuklappi ja max paari sekundi pärast väike käis. Kui kolme sekundiga ei läinud, siis oli vaja asjale läheneda. Tavaliselt väsis küünal. Ja käivitatud sai mõni päev ka paarkümmend korda kindlasti... Tavaliselt ikka vähem.
Muidugi eelmisel aastakümnel(ja ka praegu) on käivitusmootori ikalduste põhjuseks mingi tootja karburaatori membraanid, mis meie bensiini ei talu ja kontaktivabad magneetod, millel säde võrreldes korras klassikalisega täielik nali ja mis tihti ka lollitama või hoopis surema kipuvad.

Kindlasti on liigutusi vaja rohkem teha, kui starterikäivitusega mootoriga, aga kes ütles, et elu peab (liiga) lihtne olema. 
Ja ühes olen ma täiesti kindel. Käivitusmootoriga masina saab käima igasuguse meie mail esineva ilmaga ja ka siis kui aku või starter saba annavad. Starteriga masina äratamine korralike miinuskraadidega on hulka piinarikkam, eriti veel vanema mootoriga.
Ei ole käivitusmootori järele haige, aga kui peal selline mootor, siis ise küll ei viitsiks asja ainult selle pärast molekulideks võtta, et sinna starter peale aretada. Pigem panustaks mõne tunni olemasoleva süsteemi korrastusele/remondile.