04-01-2015, 03:17 AM
Lugedes eelmist posti, tekkis ängistav vajadus targutada.
Minu arust peaksid olema paigas prioriteedid. Häda on aga selles, et prioriteedid on muutuvad vastavalt indiviidile. Minu omad ei pruugi sobida sulle ja vastupidi. See, et sa toimetad oma vanatehnikaga, ei tähenda alati seda, et sa pead nuttes tööd rabama ja klotsi teenima tehnika arenduseks. Minu prioriteet on hoopis vabaduses. Vabaduses ajale ja õnnele. Vabaduses vabalt valida oma aega ja sealjuures olles õnnelik. Ma ei taha mitte iial teha enam mossis näoga tööd, ning rabada millegi eest. Ma olen arvestanud sellega ja ma ohverdan selle jaoks raha, õigemini ma teenin vähem, aga ma olen õnnelik ja mul on aega tegemiste jaoks mis mulle meeldivad. Kokkuvõttes tähendab see seda, et ma teen tööd mis mu arved suudab hädavaevu kinni taguda, kuid mis mulle südamest meeldib, ja samas ma naudin vaest ning rahatut vabadust, ning igapäevast rahulolu. Ühesõnaga ma olen õnnelik 24h ja juba mitut head aastat.
Ma lähen magama siis kui tahtmine tuleb. Ma ärkan siis kui uni täis on. Ma pean mõnikord oma töö esiplaanile seadma, kuid ka see on harv juhus. Ainus häda ongi see, et ma pean teinekord perset sügama, kui kõht koriseb aga tasuta lõunaid ju ei olegi, on ainult prioriteedid mis me endale seadnud oleme. ( et välistada viha rikkurite vastu... mu teenistus jääb eesti keskmise palgataseme kanti )
Kui sa pead oma hobi hakkama teostama enesepiinamisega, siis mis hobi see enam on? Kui tuua meeletuid ohvreid oma elust, oma ajast ja vabadusest, siis mis eristab hobi enam tavaelust, tööst, vastutusest, pingest? Mille kuradi pärast ma peaksin võtma veel ühe töökoha, et finantseerida oma rahulolu, mis ei olegi lõpuks enam rahulolu vaid tavaline töö, kuna sa ei ole õnnelik, kuna sul ei ole aega selleks, kuna sa maksad oma õnne kinni oma enese eluga x2?
Minu arust peaksid olema paigas prioriteedid. Häda on aga selles, et prioriteedid on muutuvad vastavalt indiviidile. Minu omad ei pruugi sobida sulle ja vastupidi. See, et sa toimetad oma vanatehnikaga, ei tähenda alati seda, et sa pead nuttes tööd rabama ja klotsi teenima tehnika arenduseks. Minu prioriteet on hoopis vabaduses. Vabaduses ajale ja õnnele. Vabaduses vabalt valida oma aega ja sealjuures olles õnnelik. Ma ei taha mitte iial teha enam mossis näoga tööd, ning rabada millegi eest. Ma olen arvestanud sellega ja ma ohverdan selle jaoks raha, õigemini ma teenin vähem, aga ma olen õnnelik ja mul on aega tegemiste jaoks mis mulle meeldivad. Kokkuvõttes tähendab see seda, et ma teen tööd mis mu arved suudab hädavaevu kinni taguda, kuid mis mulle südamest meeldib, ja samas ma naudin vaest ning rahatut vabadust, ning igapäevast rahulolu. Ühesõnaga ma olen õnnelik 24h ja juba mitut head aastat.
Ma lähen magama siis kui tahtmine tuleb. Ma ärkan siis kui uni täis on. Ma pean mõnikord oma töö esiplaanile seadma, kuid ka see on harv juhus. Ainus häda ongi see, et ma pean teinekord perset sügama, kui kõht koriseb aga tasuta lõunaid ju ei olegi, on ainult prioriteedid mis me endale seadnud oleme. ( et välistada viha rikkurite vastu... mu teenistus jääb eesti keskmise palgataseme kanti )
Kui sa pead oma hobi hakkama teostama enesepiinamisega, siis mis hobi see enam on? Kui tuua meeletuid ohvreid oma elust, oma ajast ja vabadusest, siis mis eristab hobi enam tavaelust, tööst, vastutusest, pingest? Mille kuradi pärast ma peaksin võtma veel ühe töökoha, et finantseerida oma rahulolu, mis ei olegi lõpuks enam rahulolu vaid tavaline töö, kuna sa ei ole õnnelik, kuna sul ei ole aega selleks, kuna sa maksad oma õnne kinni oma enese eluga x2?
Parem varblane käes, kui kajakas pea kohal!