[PlyVal64]

Minu prioriteet on hoopis vabaduses. Vabaduses ajale ja õnnele. Vabaduses vabalt valida oma aega ja sealjuures olles õnnelik. Ma ei taha mitte iial teha enam mossis näoga tööd, ning rabada millegi eest. Ma olen arvestanud sellega ja ma ohverdan selle jaoks raha, õigemini ma teenin vähem, aga ma olen õnnelik ja mul on aega tegemiste jaoks mis mulle meeldivad. Kokkuvõttes tähendab see seda, et ma teen tööd mis mu arved suudab hädavaevu kinni taguda, kuid mis mulle südamest meeldib, ja samas ma naudin vaest ning rahatut vabadust, ning igapäevast rahulolu. Ühesõnaga ma olen õnnelik 24h ja juba mitut head aastat.

Aamen selle peale! 
Muuseas, just see "vaese ja rahatu vabaduse nautimine" on oskus, mida tuleb õppida. Jah, on hetki, kus see käib jubedalt närvidele ja kahjuks on enamus asju siin ilmas selle vastiku asjaga nimega raha seotud ja õnnelikud on need, kes suudavad (palju) raha omades omale vabaduse ja meelerahu "osta". Aga kahjuks on neid vähem, kui võiks olla. Ja kui panna paika prioriteet või minu sõnastuses "oluline, vähem oluline ja ebaoluline", jääb meelerahu saavutamiseks vajalikuna alles uskumatult vähe. Mida sotsiaalsem indiviid on, seda suuremad on rahalised vajadused sest just sotsiaalsus ehk ühiskonnas teistega koos elamine maksab. Ainuüksi virtuaalsotsiaalsuse vahendid mobiil, interneedus ja telekas koos aparaatustega maksavad igas kuus märgatava summa... Aga kurrunurruvutisaarel palmipuu all zen-seisundis "olemine" ei maksa suurt midagi. 

Ma rääkisin sel teemal Brestis Soome pensionäridega, kes on oma elust päris pika aja paliile tiire peale tehes elanud. Esimene kord müüsid üldse kõik Soomes maha, teine kord jätsid tagasitulekuks ühe pisikese korterikese alles. Ja siis lugesid üles, mis must-be kulusid neil sellega ei olnud. Mitte neid, mis kulud tekkisid sest vähemalt sööma me peame ikka. OK, neil on ju pensionäridena olemas püsiv sissetulek ja endisel lootsil ei ole see kõige pisem aga pole ka see arutu. Lihtsalt teatud pikemate otstega, kus muu kulu peale söögi oli 0 rahaühikut, "kogunes" piisavalt, et sai omale lubada mõnda aega kusagil kohapeal olla. See ei käi üldse purjekaga kulgemise kohta, see on üldine: meil siinpool on lihtsalt igasugune "elamine" meeletu kuluallikas. Sestap oleme me ka stressis, rabeleme nende kulude katmiseks ja elamiseks aega ei jäägi. Ainult selleks, et siin sitas kliimas üldse elus püsida, kulutame me meeletult. Ja kuigi siin eespool öeldi, et laps ei kuluta midagi - lööge kasvõi tite aastaringse garderoobi hind kokku! Ja palju kulub palmilehtedest niudevööle? 

Jah, meile meeldib just siin ja sellises kliimas olla, mulle ka meeldib. Aga see on ka põhjus, miks me pole rahvusena õnnelikud. Sest mingil hetkel saad aru, kui ilmvõimatu on selles  kliimas ja muudkui juurde tekkivate "kohustuslike" kulude juures päriselt-päriselt õnnelik olla. Kuidas saab olla õnnelik selle üle, et ma pidin kulutama 99 euri korralikele soojadele muckbootidele kui selle sama raha eest võiks käia abikaasaga kui mitu korda mõnusalt väljas õhtust söömas? Nagu eurooplane meist geograafiliselt lõuna pool seda pidevalt teeb... Samas pole ka külmetavad jalad mingi nauding ja nii roogidki seda kuradi lund mitmesaja euroses "kostüümis" mitmekümne eurose labidaga ning sööd keedukartulit seapeki ja jahukastmega.