[viplala]

Mõni päev tagasi, leidsin ma end Tallinnas sõitmas kolme kilomeetrit tund aega. Kell oli viis õhtul ja oli ummik. Juhuu, ma raiskasin oma elust tund aega tegevusele, mis on minu jaoks vastik ja täiesti mõttetu. Hetk enne seda istusin ma ühes korteris ja vaatasin aknast välja. Ma ei näinud mitte midagi peale inimeste ja autode. Kui ma pilgu korterisse keerasin, nägin neljakandilist pisikest ruumi. Kusagil trepikojas tammusid kellegi sammud, lifti uksed tegid häält ja lae peal haukus koer. See oli nii kuradi ahistav ja rusuv. Kõikjal kuhu ma oma jala tõstsin oli sagimine. Poes, tänaval, koridoris, ummikus. Isegi nii individuaalses kohas nagu korter, ei olnud tegelikult täielikku eraldatust. Terve see päev möödus müra sees. Katkematu müra ja ruum mida sa võõrastega jagama pead. Mulle meeldib muidu Tallinna liikluses sõita. See on lõbus ja kui sa oskad, siis ka kiire aga see ei ole alati nii. Teatud aegadel ja kohtades sind vangistatakse, ning see on juba kuratlikult väsitav, istuda autode vahel, ümber sinu on tuututavad ja seisvad asjad, ning sa ei saa minema. Sama moodi on ka korteriga. Sa oled ümbritsetud teistest, kelle lakkamatut mulinat sa kuulama pead, ning ainus võimalus selle kõigega hakkama saada on harjuda. Ja siis sa harjud ning samas ka mandud vaikselt, ning varsti hakkad oma eluolu kõige õigemaks ja efektiivsemaks variandiks pidama mis on inimese poolt eales maailma loodud, ning kõik teised on lollid, kes ei tea mugavustest essugi, ning puupäise järjekindlusega kütavad puudega ahju... ja siis, mingist hetkest ei saa nad enam sinust aru kui sa neile oma elu kirjeldad, ja nad noogutavad viisakusest kaasa, lähevad koju, keeravad teleka lahti...ja ootavad samasugust homset kui oli eile.

Ma olen täpselt poole oma elust elanud linnas ja mitte iial ei lähe ma sinna vabatahtlikult tagasi elama.