[Sm. Tasku]

Erinevalt mõnest kommentaarist siin, jään siiski eriarvamusele. Raske oleks ettekujutada pühendunud vanatehnikarestauraatorit tribüünilt kaasa elamas totaalsele autodelõhkumisele ja pärast seda külapoest paar õlut ja edasi pühamusse ehk garaazi, et siis näiteks hakata Volgale iluliiste paigaldama! Kahtlemata võib esineda meie hulgas inimese kahestumise erinevaid vorme. Ja meenutades, mida rääkis restureerimiskonverentsil Kurtnas dr. Haug, siis üle poolte haigustest esineb algstaadiumis tegelikult varjatud kujul. Ja kui endale kuuluv päris vana auto on ära tüüdanud või ei suuda projekti alustada, võib müüa ka madalama hinnaga, mitte, hm, tuhandete \"kilode\" eest, vaid näiteks sümboolse 100.- eesti krooniga!
Või läbi kinkimise teha õnnelikuks mõni noor vanatehnikahuviline, kes alles alustab oma projekti ! Seda siis empaatiast!