Keskkonnaseadustiku üldosa seadus siin kõige parem allikas ei ole, sest see annab suuniseid avalike teede kasutamiseks (küsimuses toodud tee vist avalikuks kasutamiseks ei ole määratud) ja nö ringiuitajate igaüheõiguse kasutamiseks ("jalgsi, jalgrattaga ega muul sellesarnasel viisil").
Igapäevaseks liikluseks peaks olema tegemist kas avalikult kasutatava teega (vt teeseadus § 4) või tee kasutaja kasuks seatud asjaõigusega (servituut). Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu kohta vt asjaõigusseadus (https://www.riigiteataja.ee/akt/108072014007#para156).
Kui soov on tee kinni panna, siis võiks abiks olla järgmised argumendid:
1) naabril on kuskil mujal mingi ajalooline juurdepääs teele, mida ta enam ei kasuta, kuid võiks jälle kasutusele võtta;
2) naaber saaks mõistlike kuludega endale uue juurdepääsu tekitada - võta katastrikaart ette ja uuri, kus on lähemad avalikult kasutatavad teed ja kuidas kinnistud paiknevad;
3) praegune juurdepääs on maaomaniku jaoks ülemääraselt koormav. See peaks olema mõistlikult põhjendatav, nt x ha põllumaad on tee all ja sellest tuleneb iga aasta kahju y eurot, ei saa laiendada olemasolevaid hooneid kuigi vajadus ja konkreetne plaan on olemas jne.
Kui vaidluseks läheb, siis saab naaber pöörduda maakohtusse (vt https://www.riigiteataja.ee/akt/131122014005#para618b1) ja nõuda juba kohtuvaidluse ajaks läbipääsu võimaldamist. Kohus siis vaatab ja kaalub, kaasab vajadusel omavalitsuse jne. Kohtul on juurdepääsu asjades vabad käed uurida, ise selgitusi küsida ja naaberid kaasata, täpsustada väidetavat ülemäärast kulu, nõuda tee talumisest tuleneva kulu tõendamist, uurida uue tee maksumust jne. Seega võiks plaan enne tee kinnipanemist valmis olla. Kohtuvaidluse ja omavalitsuse kaasamise võimalust arvestades võiks ennetavalt rääkida kohaliku omavalitsusega (nt maanõunik) ja neid juba ette veenda, et tee sulgemine on mõistlik ja vajalik.
Kui kohus peaks siiski leidma, et praegune juurdepääs on põhjendatud, siis määrab kohus juurdepääsu talumise eest tasu. Pigem tuleks sellisel juhul arvestada väikese tasuga, mis on seotud teealuse maa maamaksuga ja mingi proportsiooniga tõendatavast ja usutavast teehoiukulust.
Igapäevaseks liikluseks peaks olema tegemist kas avalikult kasutatava teega (vt teeseadus § 4) või tee kasutaja kasuks seatud asjaõigusega (servituut). Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu kohta vt asjaõigusseadus (https://www.riigiteataja.ee/akt/108072014007#para156).
Kui soov on tee kinni panna, siis võiks abiks olla järgmised argumendid:
1) naabril on kuskil mujal mingi ajalooline juurdepääs teele, mida ta enam ei kasuta, kuid võiks jälle kasutusele võtta;
2) naaber saaks mõistlike kuludega endale uue juurdepääsu tekitada - võta katastrikaart ette ja uuri, kus on lähemad avalikult kasutatavad teed ja kuidas kinnistud paiknevad;
3) praegune juurdepääs on maaomaniku jaoks ülemääraselt koormav. See peaks olema mõistlikult põhjendatav, nt x ha põllumaad on tee all ja sellest tuleneb iga aasta kahju y eurot, ei saa laiendada olemasolevaid hooneid kuigi vajadus ja konkreetne plaan on olemas jne.
Kui vaidluseks läheb, siis saab naaber pöörduda maakohtusse (vt https://www.riigiteataja.ee/akt/131122014005#para618b1) ja nõuda juba kohtuvaidluse ajaks läbipääsu võimaldamist. Kohus siis vaatab ja kaalub, kaasab vajadusel omavalitsuse jne. Kohtul on juurdepääsu asjades vabad käed uurida, ise selgitusi küsida ja naaberid kaasata, täpsustada väidetavat ülemäärast kulu, nõuda tee talumisest tuleneva kulu tõendamist, uurida uue tee maksumust jne. Seega võiks plaan enne tee kinnipanemist valmis olla. Kohtuvaidluse ja omavalitsuse kaasamise võimalust arvestades võiks ennetavalt rääkida kohaliku omavalitsusega (nt maanõunik) ja neid juba ette veenda, et tee sulgemine on mõistlik ja vajalik.
Kui kohus peaks siiski leidma, et praegune juurdepääs on põhjendatud, siis määrab kohus juurdepääsu talumise eest tasu. Pigem tuleks sellisel juhul arvestada väikese tasuga, mis on seotud teealuse maa maamaksuga ja mingi proportsiooniga tõendatavast ja usutavast teehoiukulust.